Londonis tagasi

Olen jalle paelinnas. Olen Londoni Ylikooli (mis on ylicool) Kings Collegi
School of Law allasutuses International Centre for Prison Studies, kus
valitseb selline hea akadeemiline ohkkond: koik kohad on pabereid tais ja
igayks kaevab oma teemas (ylicool!)

Kaia kysis mult, et kas ma tahaksin Inglismaal elada ja ma toesti motlen,
kas tahaksin voi meeldiks mulle pigem Eestis Inglismaad mangida? Vot ei
teagi. Inimesed on siin igatahes vaga lahked. Eile toodi mind autoga
Swanwickist Sevenoaksi (mis on absoluutselt charming koht) ja metodistist
pastor, kes mind sinna autoga toi, uuris jargi kaardilt, kuidas ma koju
saan, helistas ette, tuli ostis pileti. Tana hommikul kohalik peretytar
aitas mul osta Oyster kaardi (mis on laetav transpordi kaart), saatis mind
raudteejaama, aitas oige peatuse leida. Siin uurimiskeskuses toodi mulle
just suur tass teed (mmmmm....) ja sekretar jooksis ja seletas iga asja
ette ja taha. Splendid! Samas on huvitav see, et tanaval oled sa
absoluutselt anonyymne: keegi ei vahi sind ega vaata imelikult, isegi kui
imelik juhtud olema.

Politsei kaplanite konverentsilt veel paar mottet. Viimasel ohtul oli seal
yks anglikaani preester Newcastle'ist. Vend oli kiilakas ja kahe
korvarongaga. Esines pigem nagu kloun, mitte kui preester. Ta teema oli
"Old funny life". Vend viskas joke'e nii et rahvas oli koveras (mina nende
hulgas ei olnud, kuna tema tugeva aktsendi ja kiire raakimistempo parast
ei saanud ma enamus naljadest aru). Paris mitmed naljad olid sellised,
mille kohta ta ise ytles, et kui politseinik seda tool raagiks, siis ta
vallandataks. Paar politseikaplanit ytlesid ka parast, et moned naljad ei
olnud just ilusad, kuna osalejate hulgas oli ka katoliiklasi ja naljad
olid katoliku preestrite seksuaalelu kohta (samas ilmselt katoliku
preestri raagivad veel hullemaid nalju). Ent see naljamees ise ytles, et
kui temalt on kysitud, kus on Jumal, siis ta on leidnud teda just neis elu
naljakates situatsioonides. Kui tema neis Jumala leiab (ja monelegi
teisele sellega ka roomu valmistab), siis kes voib ta yle kohut moista?

Viimasel hommikul oli aga yks piiskop, kes viskas ka hullult kildu, aga ei
teinud kahtlasi (voi vahemalt mitte nii kahtlasi nalju), aga samas oli
aarmiselt sisukas. Ta teema oli "Kas teraapia on asendanud palve?". Ta toi
valja moned asjad, mis on palves ja teraapias sarnased ja siis mis on
erinevad. Yks oluline idee mis ta jagas, oli kuidas palvetada kriisis:
1. lament (otsetolkes itk)
tahendus: ara karda kaevata Jumalale, ega esitada kysimusi. Lauludes kysib
Taavet monikord JUmala kaest: hei kas Sa oled magama jaanud voi. Aga
kaebamine ei ole ja ei tohi olla ainus osa palvest
2. adoration
mis sisuliselt on Jumala imetlus. Imetlus, tunnistades, et Sa oled
puudulik (heas mottes) ja vajad kellegi suurema toetus, isegi kui Sa seda
ei tunne, siis just see Jumala suuruse imetlus on usu valjendus
3. praise
ylistus. Mis tahendab Jumala tanamist ka isegi siis kui justkui midagi ei
ole, mille eest tanada, siis ometi on Tema voit surma yle, Tema
ylestousmine ja meile kingitud igavene elu ja mis peamine: Tema ARM. Mis
on yle igast voimalikust raskusest ja probleemist. See voib olla on
loosung ja niikaua ongi, kui ei ole palves Jumala ylistust armu eest,
mille labi Sa oled aktsepteeritud just nagu Sa oled. Ja seda polegi nii
vahe, oigupoolest see ongi koik.

OK. Laupaeval tuleb yks mu tuttav Londonisse (Kahn, kes teda tunneb. No
kes teda ei tunne;), siis chillime natuke temaga. Pyhapaeval kavatsen
minna CEC kirikusse ja parast voib- olla ka Holy Trinity Brompton
Churche'i, kust teatavasti said alguse Alfa kursused.