Kanguri viimane blogi

Tõenäoliselt on see minu viimane blogimine Inglismaalt, ah ei pole vaja mind lohutada, aeg on olnud tõesti halastamatu ja nii jõuabki lõpule minu kuulsusrikas merereis (noh, mis niiväga kuulsusrikas või mis nii väga mere, aga kuidagi sobis, see lause:). Igatahes on olnud suurepärane aeg siin ja armastan Inglismaad enam kui kunagi varem. Viimased päevad on olnud peaaegu täiuslikud, nagu Tarmo Pihlap laulis: oled puudu, vaid Sa (Sa antud kontekstis päris mitu inimest, tegelt isegi üks loom:). Pühapäeval käisin kirikus ja pärats seda Regent Park'is mis on vaieldamatult mu lemmik koht Londonis. Ilm oli imeilus. Pärast läksin veel British Museumi näitusele "Power and Taboo". Täna olin terve päeva British Libaray's, see on täielik akadeemiku paradiis. Aga noh, mis seal's ikka. Varsti maandun Maarjamaa pinnal ja siis on juba hoopis teised jutud ja hoopis teistel teemadel.

Kuhu on jäänud Eino Baskin?

Inglismaal müüb ameerika jäätist! Parimat veel pealegi:)

Hinge hoid

Inimene on elav hing, sest Jumal pani Temasse oma hinguse. Niisiis on hing see, mis on Jumala nägu meis. Hinge eest tuleb hoolt kanda. Nagu oma näo eest, nii ka hinge eest. Muidu võib hing olla habetunud ja kole. Kuna see on Jumala nägu, siis selle eest saab hoolt kanda ainult jumalike vahenditega. Need on armastus, ilu ja tarkus. Mil iganes inimene kogeb armastust, ilu või tarkust, on tema hing hoolitsetud.

Mina kuulan filmi "Piano" muusikat ja tunneb, kuidas hing saab ilusamaks, loen Solovjovi ja hing saab targemaks. Suurepärast muusikat viimati kuulasin veel Karl Jenkinsilt (eriti Benedictus), nii hea, et sellist muusikat võivad veel ainult Kaido Kikkas ja Arvo Pärt kirjutada:). Elu on ilu, tarkust ja armastust täis, tuleb seda ainult tähele panna ja selleks aega võtta ning kogeda et Jumal ei ole oma nägu hooletusse jätnud, ta on kõikjale seadnud miskit, millega saab hinge kosutada. Ning pole vast suuremat rõõmu kui tõdeda elu terviklikkust. "Ma olen alati lootust hellitanud et mõte ja elu on üks" Rene Girard "Things Hidden"

Celebrities in cells

Kui kellelegi tundub, et mida ma küll siin nii kaua teen, siis vaadake ise. Mina ja minu cellus, mis on raamatuid ja pabereid täis ja ma muudkui loen ja mõtisklen.

Eile oli üks peamisi uudiseid, et Naomi Campell veetis 12 tundi arestimajas ja tänane LondonLite kirjutab et Californias areteeriti räppar Snoop Doggy Dog narko omamise eest. Nii et ka VIP ei saa vanglast üle ega ümber;)

Meil on siin ilm selline et täna hommikul istusin särgi väel pargis ja lugesin raamatut. Teil seal sajab, nagu kuulda (ja õunad olevat ka juba valminud:) Mis seal ikka, varuge tikke ja mehed peske sokke, sest muidu tuleb...:)

The Canterville's archbishop:)

Täna läksin Westminsterisse kristliku kirjanduse poodi ja seal ta oli. Täies elusuuruses Dr. Rowan Williams ise. Jah, just seesama, kes on Canterbury peapiiskop (pealkiri püüab luua silda varasema VIP Oscar Wilde'iga:). Talle allub kogu anglikaani maailm, mis tähendab Briti saari, Ameerikat ja kogu Common Wealth'i. Ise ta on siuke muhe vend. Keegi siin kurtis, et mina ei sobi jõuluvanaks, vot tema on küll siuke jõulutaadi tüüpi mees. Siuke lihtne ja muhe. Ise on niuke ähtis vend, aga käib lihtne puurist on nahkpaelaga kaelas ja tavalinie must preestrisärk, ehkki võiks ju violetne olla ja siuksed töömehe kingad jalas, ehkki võiks ju Loydi kanda. Täna oli just suur uudis, et Canterbury peapiiskop hoiatas poliitikuid keelamast religioosseid sümboleid (siin oli hiljuti suur kohtu geiss, kus moslemlanna lasti töölt lahti, sest ta keeldus enda nägu näitamast ja seda otseses mitte ülekantud tähenduses). Läksin kohe nii ähmi täis et ostsin seal poest kaks raamatut. Koju jõudes vaatasin riiulit, mis minu saabudes oli täitsa tühi ja nüüd hakkab juba täis saama (pabereid ja raamatuid) ja mõtlesin ehmatusega, kuidas ma need siit ära küll toon. Aga nagu vanasõna ütleb, annab Jumal lapse, annab ka leiva ehk annab Jumal raamatud, annab ka lennukis ruumi:)

Starost ne radost

Mul on juba mõnda aega selline kerge outcasti tunne peal, kuna inimesed kellega ma suhtlen või pigem kellega ma ühise keele leian või kellega midagi rääkida on, on üle 60 aasta vanad. Ja ausõna mul pole midagi vanade inimeste vastu, aga kui ainukesed inimesed kellega saad rääkida nii nagu tahad on poole vanemad, siis see on ikka masendav küll. Täna tulime teatrist koju (Beth, mina ja Bethi sõber Henri) ja arutasime siis teatri teemal ja ma rääkisin, et minu jaoks on seal zhanrite konflikt, kus põrkuvad romantiline vale ja novelistlik tõde ja puudub pöördumise moment ja nad ei saanud aru millest ma räägin. Ei noh OK, ega ei peagi ju saama, aga kui polegi nooremaid inimesi, kellega saab rääkida, siis see on masendav ma ütlen. Homme saan vähemalt Francisega kokku, kellega saab normaalselt rääkida. Ta on üle 65:)

Prantsuse leitnanti naine

Täna käisin Richmondis teatris vaatamas John Fowel'i novelli järgi tehtud lavastust "Prantsuse leitnandi naine". Olin varem näinud filmiversiooni Jeremy Ironsi ja Maryl Streepiga. Filmis mulle tundus, et midagi on sealt puudu ja lavastuses ma juba peaaegu tundsin, et midagi pole puudu ja lõpuks ikka jäi see tulemata, mida oleks oodanud. Pärast lavastust oli n.ö avatud diskussioon, kus lavastaja ja naispeaosaline (suurepärane näitlejanna, nagu enamus inglise kooli näitlejaid:=) Kate Odey on ta nime) olid laval ja vastasid küsimustele ja siis ma sain aru mille viga on. Fowel kirjutas novelli ja novelli keskne ja lahutamatu osa on pöördumine (conversion), see on alati usuline, ehkki mitte alati religioosne. Proust, Cervantes, Dostojevski on selles osas ületamatud meistrid. Ja vot Fowelil pole seda. Pole eksistentsiaalset muutumise hetke, mis tegevust õigustaks ja siis jääbki lõpuks arusaamatuks, miks nad käituvad just nii nagu nad seda teevad. Lavastaja ütles, et kirjaniku kavatsus (kirjani suri küll aasta tagasi, aga lavastust hakati tegema 3 aastat tagasi ja see käis eelnevalt edukalt Broadwayl)oli rääkida indiviidi vabadusest?! Come on John, see on 13 aastase eneseotsingute, mitte aga Oxfordi haridusega kirjaniku teema. Ja just see idee "indiviidi vabadus" (mida Girard nimetab romantiliseks valeks, mis on omane romaani shanrile) teeb kogu stori küsitavaks. Lugu on omamoodi pingestatud ja kütkestav (ka film), aga kuna ei toimu totaalset transformatsiooni, siis jääb lõpuks õhku suur küsimärk ja mitte tegelt lõppu, vaid nii algusesse kui keskele ehk tegevus ei ole õigustatud sellisena. Huvitav oli see, et Fowel ise oli ateist, aga see mees kes selle lavastuse jaoks seadis, oli katoliiklane ja tema ütles et lugu on usust. See tegevusliin, mis on sarnane Les Miserable'ile, kus põrkuvad religioon ja usk (oi kui labaselt see kõlab) või pigem usk ja käsk, see oli isegi põnevam ses lavastuses. Tehniliselt oli ka huvitav aga see on ainult tööriist kui edastatakse lugu. Ja vot lugu oli niru.

Nagu juba Shakespeare ütles...

Mu uus imago

Mult on küsitud, kas ma olen paksuks läinud või kõhnaks jäänud, teen ma trenni, olen ma ikka vormis. Noh paksuks ega kõhnaks pole jäänud, aga ilusa habeme olen küll ette kasvatanud. Seda enam et jõulud tulemas:)

Vanglas tõepoolest inimene võõrandub elust...

...käisin täna Wales'i pealinnas Cardiffis ja kaks ainukest asja mida ma nägin olid: Burger King (mis hamburgeri kumaanide jaoks on parem kui McDonalds, mina ei näinud ja veel vähem tundsin mingit vahet) ja vangla. Ja tõdesin, et ega vanglas olles ikka elu ei näe. Isegi kui ainult ühe päeva vanglas oled. Sain ainult paar pilti läbi takso akna teha. See on kindluse müür mille peal on Walesi lipp (üks neist kolmest). Walesis on kõik sildid nii Walesi kui inglise keeles, aga nende keelt lugeda on küll suht welsh:) Igatahes oli lahe mööda maad sõita rongiga, rääkisime rongis Alaniga religiooni rollist ühiskonnas (täna hommikul metroos lugesina ajalehest ühest lugeja kirjast, et kaasaja enamus probleeme on tingitud religioonist ja kas me ei peaks üldse kriitiliselt üle vaatama kas religioonil on kohta kaasaegses ühiskonnas). Mina ütlesin, et kui me juuriksime johnlennonliku naiivse lootusega religiooni ühiskonnast välja, uskudes et siis on üks põhjus vähem inimestel üksteist tappa, siis lõpuni enda vastu aus olles peaks vaagima ka näiteks raha käibelt kõrvaldamist, sest mina isiklikult ei tunne kedagi, kes usu pärast tapnud oleks, küll aga neid, kes raha pärast on ja samuti suhetele piiri panemist, kuna üle poolte tapmiste korral ohver tundis tapjat ehk enamus tapmisi saab alguse suhetest (muuseas see on üks huvitav fakt, et enamus inimesi kardab tänavail võõrad, aga puht statistiliselt on suurem tõenäosus, et mõni tuttav hoopis noaga suskab või lasoliini kohvi sisse raputab, nii et vaadake parem kahtlustavalt oma tuttavad üle:). Alan leidis et minu analooogia: raha ja suhete kõrvaldamise kohta, koos religiooniga on nonsenss. Ma möönsin et tõepoolest ja selle analoogia mõte ongi näidata, et idee, et religioon on inimeste probleemide põhjus on naiivne. Girard ütleb, et religioon on ainult probleemide allika kate ja kui üks eemaldada, siis leitakse teine (NSVL oli näide religioonitu ühiskonna eksperimendist, minu arust ei läind eriti hästi:). Religioon on ainult vahend, ta pigem nagu võimendi muusikainstrumendile: mis heli sinna sisse läheb, seesama tuleb kõvemini välja. Ja nii võib kaustada religiooni selleks et luua erinevusi inimeste vahele, mis loob pinnase teise inimese tapmiseks. Aga religioon võib juhtida ka Taevase Isani ja näidata, et see lurjus (vabandust), kes su kõrval parasjagu on, on sinu vend! ON nõnda, et religioon ei ole eesmärk ise ja ei ole vähimatki väärt, kui selle taga ei ole uuesti sündinud inimest, aga me mõlemad Alaniga möönsime, et me ei teagi ühtegi teist teed uussünni juurde, kui religioon. Kallistos Ware ütleb, et kirik ei ole eesmärk, kirik pole isegi mitte tee, kirik on üksnes teeviit. Religiooniga samamoodi ja sellest on nii kahju, kui mõni arvab, et kui Pärnusse minema hakates jõuab Pärnuni osutava viidani ja arvab, et ongi kohal, aga tegelikult ootab teda ainult natuke üle saja km eemal, rand, uus promenaad, soe meri, sanatoorium...:) No vot ja siis kui selle jutu olime ära rääkind, siis rääkisime ameeriklastest anektoote (neid ei kannata siin kirjutada). Waleslastest pidi ka anektoote olema, aga neid ei pidavat kannatama isegi mitte rääkida:) Igatahes pidid need olema seotud lammastega, kuna Walesis pidavat olema lambaid rohkeim kui inimesi (ja see ei ole mingi irooniline nali walslaste intellektuaalse võimekuse kohta)

Pärast tulin koju (üksi on kohati täitsa kõhe siin suures majas, ainult kass on peale minu ja see sindrinahk jalutab mõnikord öösiti ringi ja teeb kahtlast müra), vaatasin Spooksi (seda ma hakan Eestis kindlasti taga igatsema) ja siis Have News for You (meil tehti seda saadet nime all Teletaip). See on siin tõeliselt naljakas saade ja isegi vaatamata sellele, et ma pooltest naljadest aru ei saa. Seal oli juttu, et tuhanded inimesed kirjutavad blogisid: a la esmaspäev: tõusin ülest, vaatasin mis teha, heitsin magama. Enne seda oli uudis mingist härrast kes soosvitas vangla populatsiooni vähendamiseks automaatrelvi kasutada. Tema blogi oleks: esmaspäev- tõusin üles, jagasin kõigile automaadid, heitsin magama. MInu oma sai selline nagu ta on. Heidan magama:)