Prantsuse leitnanti naine

Täna käisin Richmondis teatris vaatamas John Fowel'i novelli järgi tehtud lavastust "Prantsuse leitnandi naine". Olin varem näinud filmiversiooni Jeremy Ironsi ja Maryl Streepiga. Filmis mulle tundus, et midagi on sealt puudu ja lavastuses ma juba peaaegu tundsin, et midagi pole puudu ja lõpuks ikka jäi see tulemata, mida oleks oodanud. Pärast lavastust oli n.ö avatud diskussioon, kus lavastaja ja naispeaosaline (suurepärane näitlejanna, nagu enamus inglise kooli näitlejaid:=) Kate Odey on ta nime) olid laval ja vastasid küsimustele ja siis ma sain aru mille viga on. Fowel kirjutas novelli ja novelli keskne ja lahutamatu osa on pöördumine (conversion), see on alati usuline, ehkki mitte alati religioosne. Proust, Cervantes, Dostojevski on selles osas ületamatud meistrid. Ja vot Fowelil pole seda. Pole eksistentsiaalset muutumise hetke, mis tegevust õigustaks ja siis jääbki lõpuks arusaamatuks, miks nad käituvad just nii nagu nad seda teevad. Lavastaja ütles, et kirjaniku kavatsus (kirjani suri küll aasta tagasi, aga lavastust hakati tegema 3 aastat tagasi ja see käis eelnevalt edukalt Broadwayl)oli rääkida indiviidi vabadusest?! Come on John, see on 13 aastase eneseotsingute, mitte aga Oxfordi haridusega kirjaniku teema. Ja just see idee "indiviidi vabadus" (mida Girard nimetab romantiliseks valeks, mis on omane romaani shanrile) teeb kogu stori küsitavaks. Lugu on omamoodi pingestatud ja kütkestav (ka film), aga kuna ei toimu totaalset transformatsiooni, siis jääb lõpuks õhku suur küsimärk ja mitte tegelt lõppu, vaid nii algusesse kui keskele ehk tegevus ei ole õigustatud sellisena. Huvitav oli see, et Fowel ise oli ateist, aga see mees kes selle lavastuse jaoks seadis, oli katoliiklane ja tema ütles et lugu on usust. See tegevusliin, mis on sarnane Les Miserable'ile, kus põrkuvad religioon ja usk (oi kui labaselt see kõlab) või pigem usk ja käsk, see oli isegi põnevam ses lavastuses. Tehniliselt oli ka huvitav aga see on ainult tööriist kui edastatakse lugu. Ja vot lugu oli niru.