Starost ne radost

Mul on juba mõnda aega selline kerge outcasti tunne peal, kuna inimesed kellega ma suhtlen või pigem kellega ma ühise keele leian või kellega midagi rääkida on, on üle 60 aasta vanad. Ja ausõna mul pole midagi vanade inimeste vastu, aga kui ainukesed inimesed kellega saad rääkida nii nagu tahad on poole vanemad, siis see on ikka masendav küll. Täna tulime teatrist koju (Beth, mina ja Bethi sõber Henri) ja arutasime siis teatri teemal ja ma rääkisin, et minu jaoks on seal zhanrite konflikt, kus põrkuvad romantiline vale ja novelistlik tõde ja puudub pöördumise moment ja nad ei saanud aru millest ma räägin. Ei noh OK, ega ei peagi ju saama, aga kui polegi nooremaid inimesi, kellega saab rääkida, siis see on masendav ma ütlen. Homme saan vähemalt Francisega kokku, kellega saab normaalselt rääkida. Ta on üle 65:)