Seiklused ja sehkeldused Londonis

Noh ega nii vaga seiklusi polegi olnd, aga eili joudis minu yks sober siia
ja kuna tema sobra sober on taiesti uhiuue ja ultramoodsa ooklubi manager(Omar- hindu), siis laksime seda vaisama. Taitsa lahe! Londoni ooelu on vaga elav: rahvast on masside kaupa, ilmselt koigist rahvustest ja rassidest, nad on tihti suht larmakad ja ylevoolavad, aga keegi (vaheste eranditega, keda mul ei onnestunud
kohata, aga olen kuulnud vahetutelt tunnistajatelt kuulnud) ei tylitata tanaval ja tundub turvalisem, kui Tallinn. Klubi ise oli normaalne! Teisel korrusel oli lahe salsa pidu, kus enamus rahvast oli ladina- ameerika paritolu ja oli niuke tunne, et nagu oleks lambaada kursustele sattunud. Kuskil 1.00 paiku asutasime ennast astuma ja kuna metroo oosel ei soida, pidin votma oobussi (mille liinid on teistsugused, kui paevased). Ma istusin kyll oige bussi peale, aga soitsin valesse peatusesse, kuni avastasin ennast out of nowhere. Ma elan south- west Londonis (mis iganes selle ilmakaare nimi eesti keeles voiks olla) ja olin joudnud south- east Londonisse ja Londonis paris koju ei jaluta just yhest linna otsast teise. Aga natuke kommunikeerimist, ootamist ja bussisoitu ja oh imet, kell 3.30 jalutasin koduuksest sisse.

Enne seda oli eile mul esimene tosine toopaev. Tootasin suure hulga materjali labi nii et ajud susisesid. Oi kui hea tunne! Tana helistan yhele raadioreporterile ja voib- olla esinen homme BBC raadios, aga eks paistab.

Yleeile oli meil ICPS (international Centre for Prison Studies) yhel inimesel synnipaev ja siis olime parast pubis. Pubi elu on siin vaga lahe. Keskporand on esimene mis rahvast taitub, siis hakatakse kuskile nurka istuma. Ja hull melu kaib.

Mu assimileerumine on lainud ladusalt. Kondisin yks paev tanaval ja kuulsin, et keegi raakis itaalia keeles ja automaatselt motlesin: nae keegi raagib valismaa keeles. Siis hakkasin motlema, et tegelt raagivad ju koik valismaa keeles, aga see tundub juba normaalne. Veelgi enam, ma olen ara harjunud juba inglise lounaga: voileib. Kuna Kings College on Covent Gardeni lahedal, siis ma kain seal yhtede itaallaste juures endale voileiba koguaeg ostmas. Sink, monzarella juust, tomat, oliivid- yummi! Kuna Covent Gardenil toimuvad alati ka mingi vabaohu etendused, siis jaan natukeseks tavaliselt neid ka vaatama. Ehkki moned esinevad iga paev, siis tyytab juba ara.

Minu hommikud on tavaliselt sellised melanhoolilis- lyyrilised. Istun meie soogitoas, kust avaneb vaade aeda (varsti saadan pildi selle kohta) ja joon teed ja kuulan Arvo Pardi muusikat (see on muidugi naljaks, et selleks et Arvo Parti kuulata pidin Inglismaale tulema). Tavaliselt on hommikul ainult Phoebe kodus (paks ja laisk kass), siis kahekesi naudimegi. Tana hommikul kuulasin Les Miserable plaati ja ma motlesin, et olen selle suhtes juba immuunseks muutunud, aga kus sa sellega. Niikui kuulama hakkasin kohe tulid pisarad silma. See nii damn hea! Kui ma oma uurimust teen leppimisprotsessist ja religiooni rollist selles, siis see muusikal on just samast asjast: kuidas jumalik armastus inimese poolt valja elatuna muudab- elusid, inimesi ja saatust. Kuidas miski peale Jumala armu, mida inimene vahendab, ei suuda muuta inimest paremaks ja tegelikult ka arm ei muuda, vaid muudab uueks. Kuidas armastada inimesi enese ymber ongi ainus voimalus Jumalat naha: to see another person is to see the face of God!

Hoidku JUmal teid ka vihmasel kodumaal (meil paistab paike).