Rohkem inimest, rohkem õigust
Rohkem inimest, rohkem õigust
Järgides printsiipi „silm- silma vastu”, jääme me kõik pimedaks.
- Martin Luther King-
Paljud loodusrahvad, nagu Uus- Meremaa maoorid ja Põhja- Ameerika Dakota ja Lakota indiaanlased, käsitlesid iga konflikti kui kogukonna tasakaalu häirivat tegurit ja seetõttu tuli iga vastuolu lahendada kõigi osapoolte osavõtul. Ehkki konflikt oli kahe inimese vahel, osalesid lahendusprotsessis ka kogukonna vanemad, kummagi osapoole lähedased ning tihti olid lepitusprotsessid kõigile avatud. Oluline oli kokku leppida hüvituses, karistuses ja tüli pooled omavahel lepitada. Seadused (kui neid üldkehtivatena oli) täitsid hüvitise reguleerimise rolli, nagu vanatestamentlik silm-silma-vastu printsiip, mis pidi määrama kahjutasu proportsionaalsuse (ühe silma vastu ainult üks ja mitte rohkem silmi).
Oluline muutus õigusmõistmises toimus XII sajandil pärast normannide invasiooni Inglismaale, kui William Vallutaja poeg, kuningas Henry I (valitses 1068- 1135), allkirjastas dekreedi, mis käsitles iga vägivaldset kuritegu kuninga rahu rikkumisena. Enam ei olnud vaja lepitada kaht vaenupoolt, vaid kuningas oma esindaja kaudu määras karistuse, millega tihti kõik piirduski (eriti kui kuninga esindajaks juhtus timukas olema). Kui võimalik, võidi jõuda ka hüvituse määramiseni, mida aga pigem määrati kuninga, mitte vahetu ohvri kasuks. Täiesti ära kadus lepituse osa. Harvadel juhtudel võis see ühepoolselt aset leida, kuninga armuandmise korral. Tavaline ühiskonna liige ei osalenud enam õigussüsteemis millegi muu, kui seadustele allumise kaudu. Filosoof Thomas Hobbes (1588- 1679) on kirjutanud suurpärase apoloogia sellisele õigusmõistmisele. Oma 1651.a. suurteoses „Leviathan” väidab ta, et inimese loomusele on omane bellum omnium contra omnes- kõigi sõda kõigi vastu ning ainus väljapääs sellele on ühise autoriteedi olemasolu. Nagu William Goldingi 1959. aasta novellis ”Kärbeste jumal” peatavad üksikule saarele sattunud laste hulgas puhkenud vägivalla alles saarele saabuvad meremehed. Golding viitab sellise välise jõu religioossele alatoonile, nagu ka Hobbes, võttes selle jõu prototüübiks vanatestamentliku koletise Leviaatani. Piibli väljend katechon, mis tähendab tõkendavat jõudu, on vast kõige parem ühisnimetaja sellele välisele vägivalda piiravale jõule, kuna toimib kõige paremini siis, kui väline jõud usutakse olevat jumaliku päritoluga. Sumeri kuningas oli ka ülempreester ja ülemkohtunik ning tema sõna oli seadus. Rooma impeeriumis tunnistati iga keiser jumalaks. Londoni Ülikooli Heythrop Colleg’i lektor Michael Kirwan viitab USA-le kui kaasaegsele katechon’ile ehk globaalsele politseile. Ainus häda on selles et patrullitav piirkond ei käsitle neid jumaliku, vaid pigem deemonliku jõuna.
Max Weber kirjeldab oma essees „Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim” jumaliku kandumist ilmalikku sfääri. Vagadus kloostrimüüride vahelt kandus igapäevasesse tegevusse. Sellega koos sai alguse kutsetöö väärtustamine ning erialane spetsialiseerumine. Täitev ja seadusandlik võim eristusid üksteisest. Õigusmõistmine muutus komplitseeritumaks ja sai jagatud mitme erineva instantsi vahel. Endiselt aga ei olnud, ega ole tänini õigusmõistmisse kaasatud kannatajat ega kummagi osapoole lähikondlasi. Konflikti kahe inimese vahel lahendab riik. Oslo Ülikooli professor Nils Christie nimetab seda konflikti „varastamiseks”. Koos jumaliku algupäraga välise jõu katechon’i lahustumisega erinevates riigi instantsides, kandus neile üle ka teatud jumalikkuse oreool ning usk, et need instantsid suudavad lahendada kõik konfliktid, ilma osapoolte osavõtuta. Nils Christie nimetab küll konflikti omandiks, aga mis sest varastatud konfliktist ikka taga nutta, kui see saaks lahendatud ilma suuremaid kahjusid tekitamata. Probleem on ent selles, et sellise õigussüsteemi juures ei ole ükski osapool rahul: kahju tekitaja kükitab aastaid vanglas ning kuidagi ei heasta kahju ei otsesele kannatajale ega riigile (vastupidi, riik hoopis maksab selle eest); kannatanu saab heal juhul kättemaksu ehk kahjurõõmu tunde, aga tihti mitte sedagi, vaid pigem sassi paisatud elu ning riik saab tuhandetes ülalpeetavaid, kelle arv aina kasvab, sest kes kord on sellesse süsteemi tõmmatud ei taha kuidagi sest välja saada.
Ehk on aeg lahti saada riigi instantside jumalikustamisest ja mitte näha seadusandliku- ega täitevvõimu taga müütilist Leviaatanit, kes ohjab inimlikku vägivalda, kuna loodus pole meile andnud selleks bioloogilist pidurdusmehhanismi. Selle asemel näha inimest: inimest nii riigi instantsides, kahju kannatanus, kui kurjategijas. Tasub ehk järgida iidset tarkus, mida loodusrahvad on praktiseerinud, et ainult inimlik kontakt võib viia lepituseni ja sotsiaalse tasakaalu taastamiseni. Ei ole vaja vähem riiki, vaid rohkem rahvast: rohkem konfliktiga seotud osapoolte kaasamist ehk õigusmõistmise demokratiseerimist.
Jaanus Kangur
London, oktoober 2006
Järgides printsiipi „silm- silma vastu”, jääme me kõik pimedaks.
- Martin Luther King-
Paljud loodusrahvad, nagu Uus- Meremaa maoorid ja Põhja- Ameerika Dakota ja Lakota indiaanlased, käsitlesid iga konflikti kui kogukonna tasakaalu häirivat tegurit ja seetõttu tuli iga vastuolu lahendada kõigi osapoolte osavõtul. Ehkki konflikt oli kahe inimese vahel, osalesid lahendusprotsessis ka kogukonna vanemad, kummagi osapoole lähedased ning tihti olid lepitusprotsessid kõigile avatud. Oluline oli kokku leppida hüvituses, karistuses ja tüli pooled omavahel lepitada. Seadused (kui neid üldkehtivatena oli) täitsid hüvitise reguleerimise rolli, nagu vanatestamentlik silm-silma-vastu printsiip, mis pidi määrama kahjutasu proportsionaalsuse (ühe silma vastu ainult üks ja mitte rohkem silmi).
Oluline muutus õigusmõistmises toimus XII sajandil pärast normannide invasiooni Inglismaale, kui William Vallutaja poeg, kuningas Henry I (valitses 1068- 1135), allkirjastas dekreedi, mis käsitles iga vägivaldset kuritegu kuninga rahu rikkumisena. Enam ei olnud vaja lepitada kaht vaenupoolt, vaid kuningas oma esindaja kaudu määras karistuse, millega tihti kõik piirduski (eriti kui kuninga esindajaks juhtus timukas olema). Kui võimalik, võidi jõuda ka hüvituse määramiseni, mida aga pigem määrati kuninga, mitte vahetu ohvri kasuks. Täiesti ära kadus lepituse osa. Harvadel juhtudel võis see ühepoolselt aset leida, kuninga armuandmise korral. Tavaline ühiskonna liige ei osalenud enam õigussüsteemis millegi muu, kui seadustele allumise kaudu. Filosoof Thomas Hobbes (1588- 1679) on kirjutanud suurpärase apoloogia sellisele õigusmõistmisele. Oma 1651.a. suurteoses „Leviathan” väidab ta, et inimese loomusele on omane bellum omnium contra omnes- kõigi sõda kõigi vastu ning ainus väljapääs sellele on ühise autoriteedi olemasolu. Nagu William Goldingi 1959. aasta novellis ”Kärbeste jumal” peatavad üksikule saarele sattunud laste hulgas puhkenud vägivalla alles saarele saabuvad meremehed. Golding viitab sellise välise jõu religioossele alatoonile, nagu ka Hobbes, võttes selle jõu prototüübiks vanatestamentliku koletise Leviaatani. Piibli väljend katechon, mis tähendab tõkendavat jõudu, on vast kõige parem ühisnimetaja sellele välisele vägivalda piiravale jõule, kuna toimib kõige paremini siis, kui väline jõud usutakse olevat jumaliku päritoluga. Sumeri kuningas oli ka ülempreester ja ülemkohtunik ning tema sõna oli seadus. Rooma impeeriumis tunnistati iga keiser jumalaks. Londoni Ülikooli Heythrop Colleg’i lektor Michael Kirwan viitab USA-le kui kaasaegsele katechon’ile ehk globaalsele politseile. Ainus häda on selles et patrullitav piirkond ei käsitle neid jumaliku, vaid pigem deemonliku jõuna.
Max Weber kirjeldab oma essees „Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim” jumaliku kandumist ilmalikku sfääri. Vagadus kloostrimüüride vahelt kandus igapäevasesse tegevusse. Sellega koos sai alguse kutsetöö väärtustamine ning erialane spetsialiseerumine. Täitev ja seadusandlik võim eristusid üksteisest. Õigusmõistmine muutus komplitseeritumaks ja sai jagatud mitme erineva instantsi vahel. Endiselt aga ei olnud, ega ole tänini õigusmõistmisse kaasatud kannatajat ega kummagi osapoole lähikondlasi. Konflikti kahe inimese vahel lahendab riik. Oslo Ülikooli professor Nils Christie nimetab seda konflikti „varastamiseks”. Koos jumaliku algupäraga välise jõu katechon’i lahustumisega erinevates riigi instantsides, kandus neile üle ka teatud jumalikkuse oreool ning usk, et need instantsid suudavad lahendada kõik konfliktid, ilma osapoolte osavõtuta. Nils Christie nimetab küll konflikti omandiks, aga mis sest varastatud konfliktist ikka taga nutta, kui see saaks lahendatud ilma suuremaid kahjusid tekitamata. Probleem on ent selles, et sellise õigussüsteemi juures ei ole ükski osapool rahul: kahju tekitaja kükitab aastaid vanglas ning kuidagi ei heasta kahju ei otsesele kannatajale ega riigile (vastupidi, riik hoopis maksab selle eest); kannatanu saab heal juhul kättemaksu ehk kahjurõõmu tunde, aga tihti mitte sedagi, vaid pigem sassi paisatud elu ning riik saab tuhandetes ülalpeetavaid, kelle arv aina kasvab, sest kes kord on sellesse süsteemi tõmmatud ei taha kuidagi sest välja saada.
Ehk on aeg lahti saada riigi instantside jumalikustamisest ja mitte näha seadusandliku- ega täitevvõimu taga müütilist Leviaatanit, kes ohjab inimlikku vägivalda, kuna loodus pole meile andnud selleks bioloogilist pidurdusmehhanismi. Selle asemel näha inimest: inimest nii riigi instantsides, kahju kannatanus, kui kurjategijas. Tasub ehk järgida iidset tarkus, mida loodusrahvad on praktiseerinud, et ainult inimlik kontakt võib viia lepituseni ja sotsiaalse tasakaalu taastamiseni. Ei ole vaja vähem riiki, vaid rohkem rahvast: rohkem konfliktiga seotud osapoolte kaasamist ehk õigusmõistmise demokratiseerimist.
Jaanus Kangur
London, oktoober 2006
posted by dr.doktriin at 3:26 AM
0 Comments:
Post a Comment
<< Home