Raske paadumus ja vanglate ülerahvastatus

Eile veendusin selles, mida ma juba ammu kahtlustasin: ma olen täiesti paadunult ja lootusetult (tegelikult päris suure lootusega:) kristlane. Käisin eile kahel teenistusel (kolmanda alguselt tulin ära, kuna see oli sama, mis teine). Alguses läksin St. Margarete Pattens'isse, kus käib koos Londoni KEK Püha Stefanose kogudus. Teenistus oli nagu ikka väga elav. Aga nende read on pisut hõredaks jäänud. Kui diakon Dada mind lennujaamast ära tõi, siis ta ka rääkis, et neil lahkus hiljuti kaks diakonit. Mis mind enda paadumuses veenduma pani, et päris otse öeldes oli kuuldud jutlus suht õõnes (nagu seda karismaatikute juures ikka juhtub): a la asjad on nii, sest nii Piibel ütleb. Ma ei sea kahtluse alla Piibli autoriteeti, vaid pigem vastupidi. Ma arvan, et Piibel ei ütle midagi niisama, mitte sellepärast et oleks öeldud. Ma ei usu et Jumal on despoot, kes ütleb midagi ja siis ütleb: asjad on nii, sest mina ütlesin nii. Jeesus õpetas inimestele asjade olemust, sisu (vt näiteks tema kokkuvõtet käsuõpetusest). JA OMETI- Jumal rääkis minuga selle jutluse läbi, mida ma kuulasin. Siis ma mõtlesin, et olen ikka täiesti paadunud.

Veelgi süvendas seda veendumust kui läksin Holy Trinity Brompton kiriku õhtusele teenistusele. Muuseas sai HTB eelmine vikaar Sandy Millar (kes tegelikult alustas Alfa liikumist, mitte praegune vikaar Nicky Gumbel, kes kogu au endale sai) Londoni abipiiskopiks (ma ei tea kas eesti keeles öeldakse abipiiskop, inglise keeles on ta assisting bishop). Ja ehkki on siin valdavalt inimesed sõbralikud, naeratavad, heatahtlikud; on ometi midagi hoopis teisiti kristlaste juures. Jõudsin kiriku juurde poolteist tundi varem ja istusin kiriku pargis ja pildistasin oravaid ja see oli tõeline rahu oaas. Teenistus oli informaalne ja ehkki kohati oli, nagu Karlis ütleb, "baltikett", siis ometi oli see väga ülev elamus. Kujutage ette suurt rõdudega kirikusaali puupüsti rahvast täis ja siis on laval väga hea soundiga bänd (mis kõlapildilt meenutas natuke U2-d) ja kogu rahvas rõkkas, vanad ja noored, mustad ja valged, suurte- ja pilusilmadega. Kõige lahedam oli vana hümn "Siis peab mu hing sind kiitma lauluga", kaasaegses versioonis. Mulle meeldis ka nende mõõdetud karismaatilisus: ei püütud ennast ekstaasi kütta, ega olnud muusikutel sellist punnitamise nägu peas, nagu istuks kuskil väikses ruumis (mida kahjuks ühel konverentsil nägin). Teenistus oli muidugi väga hightec, kus jutluses näidati videolõike (minu idee, et noorte teenistustel võiks kasutada videot nõnda, sest see on keel, mida inimsed mõistavad ja ühised kogemused, mida paljud jagavad) ja armulaua ühised tekstis lasti powepointiga ekraanile. Armulaua pühitseja oli küll informaalselt riides ja nägi pigem välja kui rockstaar, kui preester, aga kasutati ikkagi anglikaani liturgiat. Ma võtsin armulaua vastu otse Nicky Gumbelilt (loodan, et Alfa õnnistus voolas nüüd minugi peale:).

Üleeile käisin koos Andruse ja Kristiinaga (kes elab Londonis, on Andruse sõber ja Andrus on minu sõber) 3D kinos, vaatasime "Jahihooaega". Täitsa lahe elamus, kui mingi suur karunina on otse su näo ees ja on siuke tunne, et saad linnulennult kuuselatvu katsuda.

Eile oli Inglismaal peamine uudis et vangide arv on kasvanud 79843-ni ja ainult 210 kohta on veel vabad. Nii et varsti võib Inglismaal karistamatult pätti teha:) Huvitav on see et Eesti vanglates on alati ca -500 kohta. Tartu vangla ehitati 500-le ja nüüd on seal üle 1000 kinnipeetava. Seda kunsti, kuidas suurem hulk kinnipeetavaid väiksesse vanglasse ära mahutada peavad inglased meilt veel õppima või veelgi suuremalt meistrilt Venemaalt, kus ilmselt vanglate vakants on miinus mitutuhat. Igatahes kavatsetakse siin nüüd välismaalasi koju saatma hakata. Ida- Eurooplastest on inglise vanglates enam poolakaid ja leedulasi (mingi leedu- poola kuningriigi konspiratsioon ilmselt). Poolakaid on üldse siin palju, pidevalt kuuled bussis poola keelt.

OK. Nüüd lähen Kings Collegisse ja võtan Covent Gardenilt oma iagapäevast võileiba:)