Boy in da hood & chics in da veils

Esmalt vabandus, et kutsusin üles kommenteerima ja tegelikult polnud see tehniliselt võimalikki. Nüüd peaks olema. Muidugi kohustuslik pole, aga kui keegi tahab...

Teiseks poliitikast. Kui teile tundub, et Eestis on asjad õudselt suured ja olulised, siis võin teile kinnitada: ei ole. Teate mitte kedagi ei huvita siin, kas Villu Reiljan astus tagasi või edasi või tegi hoopis kaks sammu sissepoole ja kaks sammu väljapoole. Peale juba mainitud vangla teemat (mis on endiselt uudis nr 1) on maailma poliitikas (noh Inglismaa on maailma naba:) Briti alamkojajuhi Jack Straw hiljutine üleskutse, et moslemi naised peaksid varjamata näoga käima ja nüüd käib õudne debatt selle üle. Ma kujutan et Eestis see tundub nii kõrvaline teema, aga kui ma ükspäev sattusin mingisse moslemi gettosse, kus tõeti igasuguste võimalike näovarjudega naised ringi käisid, siis siin on see tõesti Big Issue (ei BI on tegelt kodutute ajakiri:). Igatahes on huvitav kuidas asjad natuke eemalt tunduvad hoopis teistsuguse proportsiooniga: mulle tundub, et mind ka eriti ei puuduta, kes Eestis parasjagu kesk- või mõne muu konna minister on.

Kolmandaks kultuurist. Siin on hetkel kõige popimad telesarjad Robin Hood ja Jane Eyer. Mõlemad alles hiljuti tehtud. Kui ajaleht Metrolife (mida metroos levitatakse) kirjutas Robin Hoodi kohta suht iroonilise artikli, siis jane Eyer'i kiideti taevani. Eriti peaosatäitjat Ruth Wilson. Kes on pererahva kelle juures ma elan noorema tütre sõbra nõbu (kõlab küll nagu leitud seos suure kuulsusega:), igatahes on ta väga huvitav näitlejanna, kes pole sugugi Hollywoodilik ilu(l)eedi, vaid pigem suht tagasihoidliku välimusega, aga see eest väga hea (nagu enamus briti näitlejaid:). Täna oli kolmas pop sari: Spooks. MI-5- intriigid tööl ja suhetes ja 100% actionit. Cool! Täna oli Superman ka telekas. Phew! Minu isiklik muusika elamus oli, kui nägin Stingi BBC1-s enda uue plaadi "Songs from the Labyrinth" muusikat esitas koos Bosnia päritolu lautomängija Edin Karamazovig. Nad teevad koos XVI saj muusikat ja see ON hea!

Neljandaks teadusest. Lugesin täna väga huvitavaid narratiiv teooriad, mis erinavast perspektiivist vaadatuna kõik räägivad lugude rääkimise funktsioonist. Mitmed psühholoogid väidavad, et lugude jutustamine aitab inimestel üle saada oma probleemidest (enda loo jutustamine ja siis uue loo loomine e reframing). Väidetavalt loovad lood mis meie kodus on jutustatud (kas sõnades, hoiakutes või tegudes) loovad aluse meie edaspidisele elule e diskursuse milles hakkame oma elulugu looma. Ja kui väga oleme minetanud lugude jutustamise traditsiooni. Paljudes iidsetes kultuurides kandsid just lood edasi kultuuri: kangelaseeposed, müüdid, muinasjutud. Nüüd istub pere koos ja kuulad suu ammuli e vahib, mida telekas neile jutustab ja see ongi raamistik, millele elu siis rajatakse. Teleka väärtused loovad diskursuse e suhtlemisvahendid milles hakkame oma sisu edastama. Eile kirikus (HTB. Muuseas õppisin täna uue fraasi- sloany. Mis meie keeles on nagu rikaste ja ilusate. HTB pidi olema sloany church) rääkis pastor ühest eksperimendist, mille mingi mees tegi, et 7 päeva oli ainult kristliku kultuuri keskel: kristlik muusika, kristlikud telekanalid, kristlikud ajakirjad ja noh suuremates kohtades võib leida kristlikest hambaarstidest kristlike remondilukseppadeni kõiki teenuseid. Igatahes ta nimetas seda ark- culture (ma arvan et eesti keeles laeva- kultuur ei kõla just kõige paremini). Igatahes väidab ta et kristlased (väikeste aga tublide eranditega) on loonud oma kinnise sub-kultuuri, mis erineb teistest ainult teatud spiritualiteedi poolest (isegi moraali poolest ei pruugi) a la: we're saved, so let's chill out! See kinnine subkultuur ei esita enam väljakutseid, vaid on orineteeritud enda mugavuse, MINU päästele. Seepärast seda enam mulle meeldib läkitus: minge kõike maailma... Nagu John Wesley ütles: the world is my parish (maailm on mu Pariis:)! Ma usun, et Jumal on meid jätnud maailma elama, mitte selleks, et me selles oma koopa kaevaksime, kus ennast mugavalt tunda, vaid selleks, et oleksime soolaks ja valguseks. Mis kasu on soolast, kui teda supi sisse ei sega? Või valgusest kui see tühjas toas põleb?

Lõpetangi retooriliselt...