Paulus ja teisedki poisid

Eile istusin maja taga aias ja lugesin Girardi. Meil on siuke privaat aed, kuhu ainult meie tänava inimesed pääsevad. See on täielik muinasjutu aed: iidsed vahtrapuud, sammaldunud muru ja lõhnavad lilled. Linnuke laulab, oravake hüppab ja sipelgapoiss siblib. Täielik idüll. Ja siis tulen mina (üleni valges:), tegelt rohelises) ja loen ja mõte lendab ja tunnen, et elul on jumet. Naljakas oli ainult see, et kuidagi raske oli seal hingata, ma ei tea kas viga oli ozooonis või miskis muus. Igatahes siis läksin ümbruskonda jalutama. Leidsin siukse kaardi, nagu "Jalutades kirjanduslikus Londonis", kus on siis igasugused kirjandusteostega seotud jalutusmarssruudid ja Londonis neist juba puudu ei tule. Meie piirkonna (anti)kangelane on Oscar Wilde. 1895 aastal veetis ta 4,5 kuud Wandswarthi vanglas (mis on meilt jalutades ca 10 min). Süüdistatuna homoseksualismis (o tempora, o mores) ja siis eskorditi ta tavalise rongiga läbi Clapham Junctioni jaama (kust ma igapäev linna sõidan) Readingi vanglasse, kus ta ülejäänud aja istus (aastani 1898, misjärel emigreerus Prantsusmaale ja suri Pariisis 1900). Ta ootas Clapham Junctioni raudteejaamas rongi 14.00-st kuni 14.30 praeguses platvormil nr 5 (kustkaudu ma täna linnast tulin) ja kui ta ära tunti, siis tulid inimesed ja sülitasid ta peale, mida ta on hiljem kirjeldanud kui üht kõige alandavamat sündmust oma elus. Niisiis jalutasingi vanglani (Wilde oli juba läind ja nii läksin minagi edasi). Jõudsin Wandswarth Commonile, mis on suur roheline ala. Keset seda on tiik, kus pardid, luiged, haned ujuvad ja on pigem tunne, nagu oleks maal, aga ei see on kõik teises tsoonis (teine tsoon, siis mitte Ämari vangla (või oli see Murru, Tallinn on viies), vaid teine transpordi tsoon, kus kesklinn on esimene). Tallinna mõõtmetes oleks see umbes Kristiine või arvestades mõõtmeid (et linn peaks kokku vist 8 tsooni tegema), siis juba Tõnismägi. Igatahes sealt tagasi tulles käisin mööda Baskerville'i tänavat, kus olevat asunud mingi pood, mida Conan Doyle oma raamatus mainis. Suurt fosforiga mäkerdatud koera igatahes polnd. Tulin edasi. Pigem juba tagasi ja seal oli suur lossi moodi ehitis, mis lähemal vaatlusel oli teiste hoonetega paigutatud nõnda nagu oleks tegemist kloostriga, seda enam et hoovi peal oli kabeli moodi asi. Aga ei mingit silti. Tulin koju ja võtsin ajaloo raamatud välja ja ennäe, Krimmi sõja ajal rajati sinna orbude kodu, mida hiljem kasutati haiglana ja nüüd on sinna ehitatud korterid (väga luks ja kallis värk). Kuna ehitati Krimmi sõja ajal, siis selle hoone ees asunud tiiki nimetati Black Sea e Must meri:)

Täna oli siis kiriku päev. Plaanis oli kolm külastust. Esiteks läksin kella 10.30- le teenistusele kohalikku P.Markuse anglikaani kirikusse, mis on sarnaselt HTB-iga evangeelne kirik. Bänd laval mängis, saal oli rahvast täis (ehkki tegemist on oluliselt väiksema kirikuga, kui HTB) ja üritus oli kasuaalne (casual:). Teenistus oli rohkem teleshow moodi, pastor muudkui kutsus inimesi lavale ja intervjueeris neid. Jutlus oli nagu tavaline jutlus, ainult et selle pidas anglikaani kiriku Malaisia peapiiskop Hiun Hian ChianChiuahhan (tegelt ma nime ei mäleta). Aga pärast privaatses vestluses tuli välja, et ta oli olnud Prison Felloship Malaisia juhatuse esimees. Prison Fellowship on evangeelne vanglatöö organisatsioon, mille asutas härra Colson (eesnime ei mäleta), kes oli Nixoni nõunik ja Watergate'i afääri eest mõisteti vangi, kus ta pöördus. PFI eesti keeles küll kõlaks pigem nagu kuritegelik organisatsioon: Vangla Vennaskond. Muuseas olen mina Prison Fellowship Eesti juhatuse liige.

Igatahes siis tahtsin minna eesti keelsele luterlikule teenistusele ja ma oleks sinna jõudnud:
a) kui ma oleks kodunt varem välja läinud;
b) kui metroo oleksõiges peatuses peatunud (P.Pauluse peatus oli suletud);
c) kui ma oleks kaardi kaasa võtnud (ma ei leidnud kohe kirikut üles).

Aga ühtegi eelpool loetletud asjadest ei juhtunud, siis juhtus hoopis nii et uks oli lukus ja ühtegi eestlast polnd ümbruskonnas. Õhtul mõtlesin veel minna HTB-sse, aga oli nii väsinud ja pea veidi valutas (õudne tuul on igal pool), siis jalutasin hoopis natuke P.Pauluse katedraali ümbruses ja läksin ära koju. David tutvustas oma naise bändi. Kohe tuli Sela meelde. Põhimõtteliselt ongi Kenti Sela. Nimi oli tegelt Laverock Lea. Alustasid 1982 metodisti kirikus ja lisaks vaimulikule muusikale tegid ka poppi (akustilist), nagu näiteks Dusty Springfieldi "I only want to be with You". Igatahes lahe! Ja lõpuks vaatasin Jane Eyer'i viimast osa. Ehkki ei taha ette ära rääkida, äkki tuleb kunagi Eestisse ka, aga kõik lõppes hästi;)

Vot nii on elu vanal heal Inglismaal!