Ah, kes meist ei unistaks elamast Londonis

Tulles veel tagasi küsimuse juurde: kas ma tahaksin siin elada, siis mulle kohati tundub, et ma juba elan siin. Mõtlen õudusega: kuidas ma Tallinnas tööle saan, kui metrood ei ole?:) Inglased on küll pisut alla käinud: kogu mu oldud aja jooksul pole ma kordagi korralikku puruteed saanud, puha pakid. Aga isegi need tunduvad siin paremad (mis tõestab veelkord, et tähtsam kontekst, kui sisu).

Igatahes on tõesti nii, et kõik tundub kuidagi iseenesest mõistetav ja normaalne, et kujuta ettegi et võiks olla teisti. Et ei olegi ümberringi hindusid, nigeerlasi, poolakaid, araablasi ja mõned inglased; et ei saagi ühest linna otsast (Eesti mõõtmetes küll pigem Narvast Saaremaale) siuh ja vilks maa- alt; et ei saagi vaadata BBC-d ja kuulata Smooth FM-i; ei saagi õhtul nurga pealt kebabi või lõunaks Covent Gardenilt võileiva võtta. Mis elu see oleks? Ilmselt Eesti elu:)