Ühe anglofiili pihtimus



Võib olla olen Inglismaad üleidealiseerinud (aga mida ühelt paadunud anglofiililt ikka oodata). Ei ole see mingi paradiis, see on kõigest eelmine peatus:) Püüdsin kriitiliselt vaadata, mis mulle siin ei meeldi:
1. inglased töötavad liiga palju (mõned 12- 14 tundi päevas, muidugi teenivad ka hästi, aga mis rõõmu sellest rahast on, kui ei ole aega, et elu nautida)
2. metrood on rahvast täis ja minusugusel klaustrofoobil on tipptunnil suht ebamugav (sellepärast ma tipptunnil eriti ei liigugi)
3. mõned räägivad sellise aktsendiga, et midagi ei saa aru
4. moslemeid on liiga palju ja n.ö usuvabaduse ja religioonide võrdsuse sildi all antakse neile järjest suuremaid õigusi (nad tahavad siia ehitada olümpimängude ajaks Saudi- Araabi rahaga Euroopa, kui mitte maailma suurima moshee, kujutan ette kuidas see MI-5 tagajalgadele ajab)
Aga muidu muutub mulle iga päevaga kõik kuidagi enam ja enam koduseks. Marek küsis, kas suurlinn ei ahvatle ja ausalt enne seda küsimust ei tulnud see meeldegi. Ma tõesti ei viitsi kuskil käia. Kas te Tallinnas käite seal, kus turistid käivad? Üks õhtu mõtlesin, pärast Kings Collegist tulekut, et lähen jalutan natuke linna peal. Tegin väikse ringi Covent Gardenil ja...läksin ära koju.
Eile istusin ühes oma tänava pubis ja vaatasin jalgpalli. Täielik rahvuslik tragöödia: Inglismaa kaotas Horvaatiale 2: 0. Kardan et suitsiidide arv kohe kasvas (ja ilmselt horvaatide vastu suunatud kuriteod ka):) Oma tänava pubisid tean küll peaaegu kõiki: Windsor Castel'isse ei tasu minna, sest seal ei müüda Guinessi; Plough'sis käib pööbel e proletariaat; Churchill on hästi väike ja Beehive'is on kolme musketäri (natuke kõigist kolmest) välimusega abitööline. Pubid mulle meeldivad. Esiteks siin pole pubis käimine niivõrd stigmatiseeritud, ei suhtuta pubis käimisesse, kui joodikute meelelahtusse (ehk nii mõnedki joovad ikka suht palju). Suur vahe on kesklinna, äärelinna, väikelinna ja maa pubidel. Kui ma Swanwickis olin, siis ühel õhtul oli seal viktoriin. Kus neli kohalikku vanurit mängisid ja mind paluti fortuunaks (ma küll ei mäleta mis see oli, mille ma välja loosisin). Kesklinna pubid on peale viite pintsakute ja lipsudega vendi täis ja seal on suht raske mitte tühja lauda, vaid pigem tühja ruutmeetrit leida. Äärelinna pubides käivad tööriiete ja koertega mehed jalgpalli vaatamas. Ma kujutan ette kuidas nad kodus naisele ütlevad, et lähevad koeraga jalutama ja siis vaene koer peab tegelt poolteist tundi pubis kannatama.
Täna tegin üle pika aja pilte. Mul oli täna Westminsteri päev. Käisin Home Office'i majas ja siis jalutasin seal ümbruses. Puhas idüll. Parlamendi hoone taga mängivad lapsed murul, inimesed istuvad Thames'i ääres, silmitsevad jõge või loevad Siddhartat:)
Kunstist ja poliitikast sai juttu tehtud. Nüüd räägin moest. Londoni mood on loomulikult kirju. Kesklinn ja eriti see piirkond, kus KEK asub on täis soliidsetes riietes inimesi ja soliidsed on tõesti soliidsed. Mehed kannavad tavaliselt ikka mansetinööpe (mis meil on pigem harv nähtus). Isegi jalgpalli kommentaatorid kandsid stuudios kõik ülikonda ja mansetinööpidega särke, nende casual seisnes selles, et neil polnd lipsu ees. Siis suht pop on 80- ndate stiilis väga ümber ja altkitsenevad teksad, nendega koos tennised või siis teravate otstega kingad (mitte küll nii pikkade otstega nagu Leningrad Cowboys), aga üks õhtu nägin ühte seltskonda tänaval kes meenutas täpselt ühte 80-ndate Soome bändi Kaksi Kasvo (mu õemees laulis selles bändis). Ööklubides käivad tütarlapsed kannavad tihti suht lühikesi seelikuid ja mul hakkab üldiselt õhtul neid tänaval nähes külm. Pop on veel kanda lühikese seeliku all retuuse. Peamine on aga olla isikupärane ja see on minu arvates Londoni (võib- olla iga suurlinna) eelis, on suurem vabadus olla selline nagu tahad, väiksemad kohad kipuvad inimest sarnastama.
0 Comments:
Post a Comment
<< Home