Vangla kui vabaduse sümbol
Mõtlesin, et vahepeal midagi tarka (well, kinda:) ka. Kes tahab ainult reisikirju lugeda, siis jätku vähemalt kaks järgmist lugu lugemata. Need on minu õppimisega seotud.
Vangla kui vabaduse sümbol
Miski pole lihtsam kui hukka mõista kurja tegijat, miski pole raskem kui teda mõista.
- Fjodor Dostojevski-
Vangla esindab sellist osa kultuurist ja ühiskonnast mida kas vihatakse või imetletakse. Võib küll tunduda uskumatu, et midagi sellist keegi imetleb ja arvatavasti keegi seda avalikult ja paljud ka endale teadvustatult ei tee. Samas kui vaadata kui palju on filme ja telesarju vanglatest, siis ilmselt peab olema mingi fenomen mis inimesi seda põlatud osa ühiskonnast kas valgelt linalt või helendavalt ekraanilt vaatama sunnib. Hiljuti lahvatanud vanglate skandaal illustreerib ehk kõige ilmekamalt seda kontraverssust. Kui uudisteportaalid kajastasid vanglatega seotud uudiseid, siis kubisesid need kommentaaridest, millest paljud ületasid leimamise ja ammugi viisakuse piiri. Samal õhtul alustas kommertstelekanal uue vanglasarja „Põgenemine” näitamist ning „magustoiduks” peale seda kassahitt „Vanglaekspress”. Kindlasti oli nii mõnigi neist, kes päeval delfi-s vanglate suunas sülge pritsis õhtul mõnusalt teleka ees ja elas kaasa, ülla(ste) kangelas(t)e põgenemisele.
Kas keegi ikka imetleb vanglat või kuritegevust neis filmides ja sarjades? Kas mitte ei noogutata nõusolevalt neis sisalduvale moraalile: kuritegevus on halb? Iga film sisaldab ratsionaalset ja emotsionaalset infot. Moraal mis ilmneb pärast puänti on ratsionaalne. Tegevusliin aga pigem emotsionaalne (mis teebki filmi haaravaks). Harvardi Ülikooli professor David Laibson ja Carnegie Melloni Ülikooli professor George Loewenstein näitasid oma katse varal et emotsionaalse erutuse korral on inimese aju palju aktiivsem, kui ratsionaalse vaagimise korral, mistõttu on meil pigem kalduvus järgida tundeid, kui mõistust ja taotleda pigem kiiret rahuldust, kui kaugeid voorusi. Nii saab ka iga kurjategija aru, et pikemas perspektiivis ei tasu kuritegu ära, aga võib anda kohese kasu. Seega ei eruta meid teleka ees loo moraal, vaid tegevuse atraktiivsus. Mis siis ikkagi võlub meid kuritegeliku subkultuuri juures?
Alates 2007 aastast pakub Nottinghami ülikool magistriõpet Robin Hood’i alal. Dr Rob Lutten ütleb, et kursus pakub kõigile võimaluse õppida tundma Inglismaa kõige enam vastupidanud legendaarse tegelase algupära ja arengut. Aga kuhu jääb siis üllas kuningas Arthur? Kaugele maha- ükski ülikool ei anna Arthuri eest magistrikraadi ja filmimaailm on loonud legendaarse kuninga ainetel kõigest 16 filmi ja animatsiooni, Robin Hoodi 44 vastu. Peaksime ilmselt küsima, mida sümboliseerivad robinhoodid, rummujürid ja vennadvoitkad?
Kuritegu on ühiskonna reeglite rikkumine ehk nagu väidab Emile Durkheim on üks tegu kuritegu ainult seetõttu et ühiskond seda nõnda määratleb. Kuritegu on vastuhakk, mäss. Seaduskuulekad ehk enamus inimesi läheb konformismi teed ning allutab ennast reeglitele. Robert Mertoni järgi on veel müstiku tee- sulguda iseendasse ning mässaja ehk kurjategija tee. Kirjanik Sergei Dovlatov, kes ise oli vangivalvurina töödanud, ütleb, et lisaks valikule mässata reeglite vastu kurjategijaks olemisega võib püüda muuta reegleid ehk hakata moralistiks või luua uus reaalsus kunstnikuks saamise läbi. Arhetüüpselt on mässamine vabaduse sümbol. Nagu on öelnud EKA õppejõud Kaia Lehari: „Ekstreemsete keskkondade külgetõmme, neisse minek…tekitavad vabaduse tunde” või Henry Thoreau sõnadega, allumatus on tõeline alus vabadusele. Paljude rahvaste mütoloogias sisalduvad arhetüüpsed mässamis- ja vastuhaku motiivid annavad alust arvata, et mässamises kujutatud vabadusihalus on inimese üks baasigatsusi. Täieliku vabaduse harva esinevus teeb neist, kes julgevad selle poole püüelda, meie kangelased. Ja nii vastuoluline kui see ei ole imetleme emotsionaalselt neid, keda ratsionaalselt hukka mõistame.
Millised on meie vabaduse sümbolid, seda peaks igaüks endas ise analüüsima. Ehk aitab see meil üle saada lõhest imetluse ja vihkamise vahel ning jõuda enda hoiakutes teadvustamata hallist alast, piirkonda kus vastakad emotsioonid ei ole nii tugevad, ent on suurem orienteeritus lahendustele, sest nii vabadus kui vanglad on ühiskonna ehk meie kõigi asi.
Jaanus Kangur
London, oktoober 2006
Vangla kui vabaduse sümbol
Miski pole lihtsam kui hukka mõista kurja tegijat, miski pole raskem kui teda mõista.
- Fjodor Dostojevski-
Vangla esindab sellist osa kultuurist ja ühiskonnast mida kas vihatakse või imetletakse. Võib küll tunduda uskumatu, et midagi sellist keegi imetleb ja arvatavasti keegi seda avalikult ja paljud ka endale teadvustatult ei tee. Samas kui vaadata kui palju on filme ja telesarju vanglatest, siis ilmselt peab olema mingi fenomen mis inimesi seda põlatud osa ühiskonnast kas valgelt linalt või helendavalt ekraanilt vaatama sunnib. Hiljuti lahvatanud vanglate skandaal illustreerib ehk kõige ilmekamalt seda kontraverssust. Kui uudisteportaalid kajastasid vanglatega seotud uudiseid, siis kubisesid need kommentaaridest, millest paljud ületasid leimamise ja ammugi viisakuse piiri. Samal õhtul alustas kommertstelekanal uue vanglasarja „Põgenemine” näitamist ning „magustoiduks” peale seda kassahitt „Vanglaekspress”. Kindlasti oli nii mõnigi neist, kes päeval delfi-s vanglate suunas sülge pritsis õhtul mõnusalt teleka ees ja elas kaasa, ülla(ste) kangelas(t)e põgenemisele.
Kas keegi ikka imetleb vanglat või kuritegevust neis filmides ja sarjades? Kas mitte ei noogutata nõusolevalt neis sisalduvale moraalile: kuritegevus on halb? Iga film sisaldab ratsionaalset ja emotsionaalset infot. Moraal mis ilmneb pärast puänti on ratsionaalne. Tegevusliin aga pigem emotsionaalne (mis teebki filmi haaravaks). Harvardi Ülikooli professor David Laibson ja Carnegie Melloni Ülikooli professor George Loewenstein näitasid oma katse varal et emotsionaalse erutuse korral on inimese aju palju aktiivsem, kui ratsionaalse vaagimise korral, mistõttu on meil pigem kalduvus järgida tundeid, kui mõistust ja taotleda pigem kiiret rahuldust, kui kaugeid voorusi. Nii saab ka iga kurjategija aru, et pikemas perspektiivis ei tasu kuritegu ära, aga võib anda kohese kasu. Seega ei eruta meid teleka ees loo moraal, vaid tegevuse atraktiivsus. Mis siis ikkagi võlub meid kuritegeliku subkultuuri juures?
Alates 2007 aastast pakub Nottinghami ülikool magistriõpet Robin Hood’i alal. Dr Rob Lutten ütleb, et kursus pakub kõigile võimaluse õppida tundma Inglismaa kõige enam vastupidanud legendaarse tegelase algupära ja arengut. Aga kuhu jääb siis üllas kuningas Arthur? Kaugele maha- ükski ülikool ei anna Arthuri eest magistrikraadi ja filmimaailm on loonud legendaarse kuninga ainetel kõigest 16 filmi ja animatsiooni, Robin Hoodi 44 vastu. Peaksime ilmselt küsima, mida sümboliseerivad robinhoodid, rummujürid ja vennadvoitkad?
Kuritegu on ühiskonna reeglite rikkumine ehk nagu väidab Emile Durkheim on üks tegu kuritegu ainult seetõttu et ühiskond seda nõnda määratleb. Kuritegu on vastuhakk, mäss. Seaduskuulekad ehk enamus inimesi läheb konformismi teed ning allutab ennast reeglitele. Robert Mertoni järgi on veel müstiku tee- sulguda iseendasse ning mässaja ehk kurjategija tee. Kirjanik Sergei Dovlatov, kes ise oli vangivalvurina töödanud, ütleb, et lisaks valikule mässata reeglite vastu kurjategijaks olemisega võib püüda muuta reegleid ehk hakata moralistiks või luua uus reaalsus kunstnikuks saamise läbi. Arhetüüpselt on mässamine vabaduse sümbol. Nagu on öelnud EKA õppejõud Kaia Lehari: „Ekstreemsete keskkondade külgetõmme, neisse minek…tekitavad vabaduse tunde” või Henry Thoreau sõnadega, allumatus on tõeline alus vabadusele. Paljude rahvaste mütoloogias sisalduvad arhetüüpsed mässamis- ja vastuhaku motiivid annavad alust arvata, et mässamises kujutatud vabadusihalus on inimese üks baasigatsusi. Täieliku vabaduse harva esinevus teeb neist, kes julgevad selle poole püüelda, meie kangelased. Ja nii vastuoluline kui see ei ole imetleme emotsionaalselt neid, keda ratsionaalselt hukka mõistame.
Millised on meie vabaduse sümbolid, seda peaks igaüks endas ise analüüsima. Ehk aitab see meil üle saada lõhest imetluse ja vihkamise vahel ning jõuda enda hoiakutes teadvustamata hallist alast, piirkonda kus vastakad emotsioonid ei ole nii tugevad, ent on suurem orienteeritus lahendustele, sest nii vabadus kui vanglad on ühiskonna ehk meie kõigi asi.
Jaanus Kangur
London, oktoober 2006
posted by dr.doktriin at 3:17 AM
0 Comments:
Post a Comment
<< Home