Kanguri viimane blogi

Tõenäoliselt on see minu viimane blogimine Inglismaalt, ah ei pole vaja mind lohutada, aeg on olnud tõesti halastamatu ja nii jõuabki lõpule minu kuulsusrikas merereis (noh, mis niiväga kuulsusrikas või mis nii väga mere, aga kuidagi sobis, see lause:). Igatahes on olnud suurepärane aeg siin ja armastan Inglismaad enam kui kunagi varem. Viimased päevad on olnud peaaegu täiuslikud, nagu Tarmo Pihlap laulis: oled puudu, vaid Sa (Sa antud kontekstis päris mitu inimest, tegelt isegi üks loom:). Pühapäeval käisin kirikus ja pärats seda Regent Park'is mis on vaieldamatult mu lemmik koht Londonis. Ilm oli imeilus. Pärast läksin veel British Museumi näitusele "Power and Taboo". Täna olin terve päeva British Libaray's, see on täielik akadeemiku paradiis. Aga noh, mis seal's ikka. Varsti maandun Maarjamaa pinnal ja siis on juba hoopis teised jutud ja hoopis teistel teemadel.

Kuhu on jäänud Eino Baskin?

Inglismaal müüb ameerika jäätist! Parimat veel pealegi:)

Hinge hoid

Inimene on elav hing, sest Jumal pani Temasse oma hinguse. Niisiis on hing see, mis on Jumala nägu meis. Hinge eest tuleb hoolt kanda. Nagu oma näo eest, nii ka hinge eest. Muidu võib hing olla habetunud ja kole. Kuna see on Jumala nägu, siis selle eest saab hoolt kanda ainult jumalike vahenditega. Need on armastus, ilu ja tarkus. Mil iganes inimene kogeb armastust, ilu või tarkust, on tema hing hoolitsetud.

Mina kuulan filmi "Piano" muusikat ja tunneb, kuidas hing saab ilusamaks, loen Solovjovi ja hing saab targemaks. Suurepärast muusikat viimati kuulasin veel Karl Jenkinsilt (eriti Benedictus), nii hea, et sellist muusikat võivad veel ainult Kaido Kikkas ja Arvo Pärt kirjutada:). Elu on ilu, tarkust ja armastust täis, tuleb seda ainult tähele panna ja selleks aega võtta ning kogeda et Jumal ei ole oma nägu hooletusse jätnud, ta on kõikjale seadnud miskit, millega saab hinge kosutada. Ning pole vast suuremat rõõmu kui tõdeda elu terviklikkust. "Ma olen alati lootust hellitanud et mõte ja elu on üks" Rene Girard "Things Hidden"

Celebrities in cells

Kui kellelegi tundub, et mida ma küll siin nii kaua teen, siis vaadake ise. Mina ja minu cellus, mis on raamatuid ja pabereid täis ja ma muudkui loen ja mõtisklen.

Eile oli üks peamisi uudiseid, et Naomi Campell veetis 12 tundi arestimajas ja tänane LondonLite kirjutab et Californias areteeriti räppar Snoop Doggy Dog narko omamise eest. Nii et ka VIP ei saa vanglast üle ega ümber;)

Meil on siin ilm selline et täna hommikul istusin särgi väel pargis ja lugesin raamatut. Teil seal sajab, nagu kuulda (ja õunad olevat ka juba valminud:) Mis seal ikka, varuge tikke ja mehed peske sokke, sest muidu tuleb...:)

The Canterville's archbishop:)

Täna läksin Westminsterisse kristliku kirjanduse poodi ja seal ta oli. Täies elusuuruses Dr. Rowan Williams ise. Jah, just seesama, kes on Canterbury peapiiskop (pealkiri püüab luua silda varasema VIP Oscar Wilde'iga:). Talle allub kogu anglikaani maailm, mis tähendab Briti saari, Ameerikat ja kogu Common Wealth'i. Ise ta on siuke muhe vend. Keegi siin kurtis, et mina ei sobi jõuluvanaks, vot tema on küll siuke jõulutaadi tüüpi mees. Siuke lihtne ja muhe. Ise on niuke ähtis vend, aga käib lihtne puurist on nahkpaelaga kaelas ja tavalinie must preestrisärk, ehkki võiks ju violetne olla ja siuksed töömehe kingad jalas, ehkki võiks ju Loydi kanda. Täna oli just suur uudis, et Canterbury peapiiskop hoiatas poliitikuid keelamast religioosseid sümboleid (siin oli hiljuti suur kohtu geiss, kus moslemlanna lasti töölt lahti, sest ta keeldus enda nägu näitamast ja seda otseses mitte ülekantud tähenduses). Läksin kohe nii ähmi täis et ostsin seal poest kaks raamatut. Koju jõudes vaatasin riiulit, mis minu saabudes oli täitsa tühi ja nüüd hakkab juba täis saama (pabereid ja raamatuid) ja mõtlesin ehmatusega, kuidas ma need siit ära küll toon. Aga nagu vanasõna ütleb, annab Jumal lapse, annab ka leiva ehk annab Jumal raamatud, annab ka lennukis ruumi:)

Starost ne radost

Mul on juba mõnda aega selline kerge outcasti tunne peal, kuna inimesed kellega ma suhtlen või pigem kellega ma ühise keele leian või kellega midagi rääkida on, on üle 60 aasta vanad. Ja ausõna mul pole midagi vanade inimeste vastu, aga kui ainukesed inimesed kellega saad rääkida nii nagu tahad on poole vanemad, siis see on ikka masendav küll. Täna tulime teatrist koju (Beth, mina ja Bethi sõber Henri) ja arutasime siis teatri teemal ja ma rääkisin, et minu jaoks on seal zhanrite konflikt, kus põrkuvad romantiline vale ja novelistlik tõde ja puudub pöördumise moment ja nad ei saanud aru millest ma räägin. Ei noh OK, ega ei peagi ju saama, aga kui polegi nooremaid inimesi, kellega saab rääkida, siis see on masendav ma ütlen. Homme saan vähemalt Francisega kokku, kellega saab normaalselt rääkida. Ta on üle 65:)

Prantsuse leitnanti naine

Täna käisin Richmondis teatris vaatamas John Fowel'i novelli järgi tehtud lavastust "Prantsuse leitnandi naine". Olin varem näinud filmiversiooni Jeremy Ironsi ja Maryl Streepiga. Filmis mulle tundus, et midagi on sealt puudu ja lavastuses ma juba peaaegu tundsin, et midagi pole puudu ja lõpuks ikka jäi see tulemata, mida oleks oodanud. Pärast lavastust oli n.ö avatud diskussioon, kus lavastaja ja naispeaosaline (suurepärane näitlejanna, nagu enamus inglise kooli näitlejaid:=) Kate Odey on ta nime) olid laval ja vastasid küsimustele ja siis ma sain aru mille viga on. Fowel kirjutas novelli ja novelli keskne ja lahutamatu osa on pöördumine (conversion), see on alati usuline, ehkki mitte alati religioosne. Proust, Cervantes, Dostojevski on selles osas ületamatud meistrid. Ja vot Fowelil pole seda. Pole eksistentsiaalset muutumise hetke, mis tegevust õigustaks ja siis jääbki lõpuks arusaamatuks, miks nad käituvad just nii nagu nad seda teevad. Lavastaja ütles, et kirjaniku kavatsus (kirjani suri küll aasta tagasi, aga lavastust hakati tegema 3 aastat tagasi ja see käis eelnevalt edukalt Broadwayl)oli rääkida indiviidi vabadusest?! Come on John, see on 13 aastase eneseotsingute, mitte aga Oxfordi haridusega kirjaniku teema. Ja just see idee "indiviidi vabadus" (mida Girard nimetab romantiliseks valeks, mis on omane romaani shanrile) teeb kogu stori küsitavaks. Lugu on omamoodi pingestatud ja kütkestav (ka film), aga kuna ei toimu totaalset transformatsiooni, siis jääb lõpuks õhku suur küsimärk ja mitte tegelt lõppu, vaid nii algusesse kui keskele ehk tegevus ei ole õigustatud sellisena. Huvitav oli see, et Fowel ise oli ateist, aga see mees kes selle lavastuse jaoks seadis, oli katoliiklane ja tema ütles et lugu on usust. See tegevusliin, mis on sarnane Les Miserable'ile, kus põrkuvad religioon ja usk (oi kui labaselt see kõlab) või pigem usk ja käsk, see oli isegi põnevam ses lavastuses. Tehniliselt oli ka huvitav aga see on ainult tööriist kui edastatakse lugu. Ja vot lugu oli niru.

Nagu juba Shakespeare ütles...

Mu uus imago

Mult on küsitud, kas ma olen paksuks läinud või kõhnaks jäänud, teen ma trenni, olen ma ikka vormis. Noh paksuks ega kõhnaks pole jäänud, aga ilusa habeme olen küll ette kasvatanud. Seda enam et jõulud tulemas:)

Vanglas tõepoolest inimene võõrandub elust...

...käisin täna Wales'i pealinnas Cardiffis ja kaks ainukest asja mida ma nägin olid: Burger King (mis hamburgeri kumaanide jaoks on parem kui McDonalds, mina ei näinud ja veel vähem tundsin mingit vahet) ja vangla. Ja tõdesin, et ega vanglas olles ikka elu ei näe. Isegi kui ainult ühe päeva vanglas oled. Sain ainult paar pilti läbi takso akna teha. See on kindluse müür mille peal on Walesi lipp (üks neist kolmest). Walesis on kõik sildid nii Walesi kui inglise keeles, aga nende keelt lugeda on küll suht welsh:) Igatahes oli lahe mööda maad sõita rongiga, rääkisime rongis Alaniga religiooni rollist ühiskonnas (täna hommikul metroos lugesina ajalehest ühest lugeja kirjast, et kaasaja enamus probleeme on tingitud religioonist ja kas me ei peaks üldse kriitiliselt üle vaatama kas religioonil on kohta kaasaegses ühiskonnas). Mina ütlesin, et kui me juuriksime johnlennonliku naiivse lootusega religiooni ühiskonnast välja, uskudes et siis on üks põhjus vähem inimestel üksteist tappa, siis lõpuni enda vastu aus olles peaks vaagima ka näiteks raha käibelt kõrvaldamist, sest mina isiklikult ei tunne kedagi, kes usu pärast tapnud oleks, küll aga neid, kes raha pärast on ja samuti suhetele piiri panemist, kuna üle poolte tapmiste korral ohver tundis tapjat ehk enamus tapmisi saab alguse suhetest (muuseas see on üks huvitav fakt, et enamus inimesi kardab tänavail võõrad, aga puht statistiliselt on suurem tõenäosus, et mõni tuttav hoopis noaga suskab või lasoliini kohvi sisse raputab, nii et vaadake parem kahtlustavalt oma tuttavad üle:). Alan leidis et minu analooogia: raha ja suhete kõrvaldamise kohta, koos religiooniga on nonsenss. Ma möönsin et tõepoolest ja selle analoogia mõte ongi näidata, et idee, et religioon on inimeste probleemide põhjus on naiivne. Girard ütleb, et religioon on ainult probleemide allika kate ja kui üks eemaldada, siis leitakse teine (NSVL oli näide religioonitu ühiskonna eksperimendist, minu arust ei läind eriti hästi:). Religioon on ainult vahend, ta pigem nagu võimendi muusikainstrumendile: mis heli sinna sisse läheb, seesama tuleb kõvemini välja. Ja nii võib kaustada religiooni selleks et luua erinevusi inimeste vahele, mis loob pinnase teise inimese tapmiseks. Aga religioon võib juhtida ka Taevase Isani ja näidata, et see lurjus (vabandust), kes su kõrval parasjagu on, on sinu vend! ON nõnda, et religioon ei ole eesmärk ise ja ei ole vähimatki väärt, kui selle taga ei ole uuesti sündinud inimest, aga me mõlemad Alaniga möönsime, et me ei teagi ühtegi teist teed uussünni juurde, kui religioon. Kallistos Ware ütleb, et kirik ei ole eesmärk, kirik pole isegi mitte tee, kirik on üksnes teeviit. Religiooniga samamoodi ja sellest on nii kahju, kui mõni arvab, et kui Pärnusse minema hakates jõuab Pärnuni osutava viidani ja arvab, et ongi kohal, aga tegelikult ootab teda ainult natuke üle saja km eemal, rand, uus promenaad, soe meri, sanatoorium...:) No vot ja siis kui selle jutu olime ära rääkind, siis rääkisime ameeriklastest anektoote (neid ei kannata siin kirjutada). Waleslastest pidi ka anektoote olema, aga neid ei pidavat kannatama isegi mitte rääkida:) Igatahes pidid need olema seotud lammastega, kuna Walesis pidavat olema lambaid rohkeim kui inimesi (ja see ei ole mingi irooniline nali walslaste intellektuaalse võimekuse kohta)

Pärast tulin koju (üksi on kohati täitsa kõhe siin suures majas, ainult kass on peale minu ja see sindrinahk jalutab mõnikord öösiti ringi ja teeb kahtlast müra), vaatasin Spooksi (seda ma hakan Eestis kindlasti taga igatsema) ja siis Have News for You (meil tehti seda saadet nime all Teletaip). See on siin tõeliselt naljakas saade ja isegi vaatamata sellele, et ma pooltest naljadest aru ei saa. Seal oli juttu, et tuhanded inimesed kirjutavad blogisid: a la esmaspäev: tõusin ülest, vaatasin mis teha, heitsin magama. Enne seda oli uudis mingist härrast kes soosvitas vangla populatsiooni vähendamiseks automaatrelvi kasutada. Tema blogi oleks: esmaspäev- tõusin üles, jagasin kõigile automaadid, heitsin magama. MInu oma sai selline nagu ta on. Heidan magama:)

Oscar ja Eduard

Just sellelt perroonilt depodeeriti Oscar Wilde Wandsworthi vanglast Readingi vanglasse 1895 aastalt (kuupäeva ei tea) aga kella 14.00- 14.30 oli ta seal ja inimesed kes ta ära tundsid tulid ja sülitasid ta peale (siiamaani õudsed tatilärakad on maas:)Ei tea kas Eduard oma "Külmale maale" ka mõnda perroni mainib. Kas Eduard üldse kirjutas selle või? Ma pean Jaani käest eratunde võtma hakkama:)

Mis tänaval elas Sherlock Holmes?

Vihjeks niipalju et samal tänaval asub pubi Volunteer:)

kolm tenorit

Jumala loomaaed

Mu sõber Alan võttis mind täna kaasa Northamptonisse mustade nelipühiliku kiriku New Testament Church of God vanglatöö seminarile. Nad pidid väga aktiivsed olema vanglatöös ja ainuke konfessioon, kes oma uskkonna sisese seminari korraldab (isegi anglikaanid ei ole siukest asja teinud) ja seda veel oma raha eest. Üldse olin väga meeldivalt üllatunud seal käies. Esiteks oli neil väga hea ülistusbänd. Tavalised kaasaegset ülistusmusa tegevad bändid on kõik suht sarnased siuke neutraalne pop (või siis transsi kütmise bändid), aga need olid esiteks väga professionaalsed (kaks neist olid muusikaõpetajad). Kujutage ette ülistusbändi, mille vokaal on võrreldav Whitney Hustoniga (no OK võib- olla Mariah Carrey'iga, vabandust Marek, ma ei tea, kuidas ta nimi kirjutatakse :). Sound oli küll natuke nadi, liiga väike ruum oli. Ma võtsin paar lugu videosse ka tagasi tulles presenteerin. Teiseks oli meeldiv üllatus nende terve teoloogia, ei mingit eduteoloogiat ega muidu halleluujatamist. Nad olid karismaatilised, aga samas väga sotsiaalselt tundlikud ja mulle väga meeldis nende balansseeritud lähenemine, milles ei tehta kompromisse teoloogias, aga hoolimist ei tooda teoloogia ohvriks (ma ei saa kõike ära rääkida, sest osad mõtted kasutan enda ülejärgmise pühapäeva jutluses:)

Igatahes ülehomme kutsus Alan mind kaasa Cardiffisse (mis on Wales'is) ja kuna seal nad teevad üht tugevat taastava õiguse programmi, siis polnud mind vaja rohkem veenda. Alani tütar töötab National British Ballet juures (mille esitantsijad on Toomas Edur ja Agne Oks, ehkki seal on nad Thomas Edur ja Agne Oaks? ja Monique (Alani tütar) väga kiitis neid, et erinevalt paljudest esitantsijatest, pole nad üldse ülbed. Ma olin nii liigutatud:) Monique pakkus välja et ta võiks nende etendusele piletid muretseda, aga kahjuks olen mina siis juba Eestis, kui nad Londonis tagasi on :( Aga eks teinekord tuleb siis tulla balletti vaatama. Nad on selline gastrolleeriv balletti teater, olid Manchesteris ja sealt liikusid vist Bristolisse ja siis Liverpooli. Järgmine neljapäev igatahes ilmselt lähen Richmondi teatrisse. Davidi (kelle juures ma elan) tütar Beth töötab seal ja ta lubas piletid muretseda. Ta on praegu Shotimaal ja David ja Gillia on ka ära, nii et mul on praegu Londonis vaba maja. Kes tahab võib külla tulla, aga aadressi ma ei ütle (avalik sait ikkagi, muidu mõni, keda eriti ei tahaks külla äkki tulebki:)

Homme kavatsen minna Antiooka õigeusu kiriku teenistusele. Vaatasin netist õigeusu kirikuid Inglismaal ja neid ikka leidub siin. Kopti õigeusu kirik on siuke, et kui sisse astud, siis ilmselt arvad, et oled al- Qaida palvusele sattunud (vähemalt neti piltidest jäi siuke mulje), nende teenisturõivastus on pigem Araabia pärane. India õigeusu kiriku puhul on niuke tunne, nagu väike Mukk oleks hakkanud retsiteerivalt laulma ja kamp hindusid elab ekstaatiliselt kaasa. Jumala loomaaed on rikkalik ja väga ilus.

Vaikne kena kohakene: Chilton

Täna käisin väikses kenas maakohas nimega Chilton (tegelt nüüd juba eile). No vaadake ise milline idüll. Asub Oxfordi lähedal, aga ma pole päris kindel, kas see on Oxfordshire maakond või ei. Ühes vanas heinaküünis on tehtud kenad kontorihooned ja Thames Valley Partnership pesitseb sees. Mingi päev jalutasin Regent Park'is ja äkki...jooksid mingid verised mehed (ja paar naist) ringi ja teised (mitte verised) tulistasid neid. Tuli välja et filmivõtted olid. Olla olemas film"28 days later" ja nüüd pidi tulema "28 months later". Kus inimesed on nakatunud mingisse viirusesse ja sisuliselt muutuvad zombideks. No vot seda filmi tehtigi, mais pidi ekraanile jõudma. Kui seal näete stseeni, kus 4 zombit tormavad väravast välja ja nad siis maha lastakse, vot seal olen mina kaadri taga:) Homme (tegelt nüüd juba täna) lähen mustade nelipühilaste üritusele Northamptonisse. No nalja saab igatahes.

Rohkem inimest, rohkem õigust

Rohkem inimest, rohkem õigust

Järgides printsiipi „silm- silma vastu”, jääme me kõik pimedaks.
- Martin Luther King-

Paljud loodusrahvad, nagu Uus- Meremaa maoorid ja Põhja- Ameerika Dakota ja Lakota indiaanlased, käsitlesid iga konflikti kui kogukonna tasakaalu häirivat tegurit ja seetõttu tuli iga vastuolu lahendada kõigi osapoolte osavõtul. Ehkki konflikt oli kahe inimese vahel, osalesid lahendusprotsessis ka kogukonna vanemad, kummagi osapoole lähedased ning tihti olid lepitusprotsessid kõigile avatud. Oluline oli kokku leppida hüvituses, karistuses ja tüli pooled omavahel lepitada. Seadused (kui neid üldkehtivatena oli) täitsid hüvitise reguleerimise rolli, nagu vanatestamentlik silm-silma-vastu printsiip, mis pidi määrama kahjutasu proportsionaalsuse (ühe silma vastu ainult üks ja mitte rohkem silmi).

Oluline muutus õigusmõistmises toimus XII sajandil pärast normannide invasiooni Inglismaale, kui William Vallutaja poeg, kuningas Henry I (valitses 1068- 1135), allkirjastas dekreedi, mis käsitles iga vägivaldset kuritegu kuninga rahu rikkumisena. Enam ei olnud vaja lepitada kaht vaenupoolt, vaid kuningas oma esindaja kaudu määras karistuse, millega tihti kõik piirduski (eriti kui kuninga esindajaks juhtus timukas olema). Kui võimalik, võidi jõuda ka hüvituse määramiseni, mida aga pigem määrati kuninga, mitte vahetu ohvri kasuks. Täiesti ära kadus lepituse osa. Harvadel juhtudel võis see ühepoolselt aset leida, kuninga armuandmise korral. Tavaline ühiskonna liige ei osalenud enam õigussüsteemis millegi muu, kui seadustele allumise kaudu. Filosoof Thomas Hobbes (1588- 1679) on kirjutanud suurpärase apoloogia sellisele õigusmõistmisele. Oma 1651.a. suurteoses „Leviathan” väidab ta, et inimese loomusele on omane bellum omnium contra omnes- kõigi sõda kõigi vastu ning ainus väljapääs sellele on ühise autoriteedi olemasolu. Nagu William Goldingi 1959. aasta novellis ”Kärbeste jumal” peatavad üksikule saarele sattunud laste hulgas puhkenud vägivalla alles saarele saabuvad meremehed. Golding viitab sellise välise jõu religioossele alatoonile, nagu ka Hobbes, võttes selle jõu prototüübiks vanatestamentliku koletise Leviaatani. Piibli väljend katechon, mis tähendab tõkendavat jõudu, on vast kõige parem ühisnimetaja sellele välisele vägivalda piiravale jõule, kuna toimib kõige paremini siis, kui väline jõud usutakse olevat jumaliku päritoluga. Sumeri kuningas oli ka ülempreester ja ülemkohtunik ning tema sõna oli seadus. Rooma impeeriumis tunnistati iga keiser jumalaks. Londoni Ülikooli Heythrop Colleg’i lektor Michael Kirwan viitab USA-le kui kaasaegsele katechon’ile ehk globaalsele politseile. Ainus häda on selles et patrullitav piirkond ei käsitle neid jumaliku, vaid pigem deemonliku jõuna.

Max Weber kirjeldab oma essees „Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim” jumaliku kandumist ilmalikku sfääri. Vagadus kloostrimüüride vahelt kandus igapäevasesse tegevusse. Sellega koos sai alguse kutsetöö väärtustamine ning erialane spetsialiseerumine. Täitev ja seadusandlik võim eristusid üksteisest. Õigusmõistmine muutus komplitseeritumaks ja sai jagatud mitme erineva instantsi vahel. Endiselt aga ei olnud, ega ole tänini õigusmõistmisse kaasatud kannatajat ega kummagi osapoole lähikondlasi. Konflikti kahe inimese vahel lahendab riik. Oslo Ülikooli professor Nils Christie nimetab seda konflikti „varastamiseks”. Koos jumaliku algupäraga välise jõu katechon’i lahustumisega erinevates riigi instantsides, kandus neile üle ka teatud jumalikkuse oreool ning usk, et need instantsid suudavad lahendada kõik konfliktid, ilma osapoolte osavõtuta. Nils Christie nimetab küll konflikti omandiks, aga mis sest varastatud konfliktist ikka taga nutta, kui see saaks lahendatud ilma suuremaid kahjusid tekitamata. Probleem on ent selles, et sellise õigussüsteemi juures ei ole ükski osapool rahul: kahju tekitaja kükitab aastaid vanglas ning kuidagi ei heasta kahju ei otsesele kannatajale ega riigile (vastupidi, riik hoopis maksab selle eest); kannatanu saab heal juhul kättemaksu ehk kahjurõõmu tunde, aga tihti mitte sedagi, vaid pigem sassi paisatud elu ning riik saab tuhandetes ülalpeetavaid, kelle arv aina kasvab, sest kes kord on sellesse süsteemi tõmmatud ei taha kuidagi sest välja saada.

Ehk on aeg lahti saada riigi instantside jumalikustamisest ja mitte näha seadusandliku- ega täitevvõimu taga müütilist Leviaatanit, kes ohjab inimlikku vägivalda, kuna loodus pole meile andnud selleks bioloogilist pidurdusmehhanismi. Selle asemel näha inimest: inimest nii riigi instantsides, kahju kannatanus, kui kurjategijas. Tasub ehk järgida iidset tarkus, mida loodusrahvad on praktiseerinud, et ainult inimlik kontakt võib viia lepituseni ja sotsiaalse tasakaalu taastamiseni. Ei ole vaja vähem riiki, vaid rohkem rahvast: rohkem konfliktiga seotud osapoolte kaasamist ehk õigusmõistmise demokratiseerimist.

Jaanus Kangur
London, oktoober 2006

Vangla kui vabaduse sümbol

Mõtlesin, et vahepeal midagi tarka (well, kinda:) ka. Kes tahab ainult reisikirju lugeda, siis jätku vähemalt kaks järgmist lugu lugemata. Need on minu õppimisega seotud.

Vangla kui vabaduse sümbol

Miski pole lihtsam kui hukka mõista kurja tegijat, miski pole raskem kui teda mõista.
- Fjodor Dostojevski-

Vangla esindab sellist osa kultuurist ja ühiskonnast mida kas vihatakse või imetletakse. Võib küll tunduda uskumatu, et midagi sellist keegi imetleb ja arvatavasti keegi seda avalikult ja paljud ka endale teadvustatult ei tee. Samas kui vaadata kui palju on filme ja telesarju vanglatest, siis ilmselt peab olema mingi fenomen mis inimesi seda põlatud osa ühiskonnast kas valgelt linalt või helendavalt ekraanilt vaatama sunnib. Hiljuti lahvatanud vanglate skandaal illustreerib ehk kõige ilmekamalt seda kontraverssust. Kui uudisteportaalid kajastasid vanglatega seotud uudiseid, siis kubisesid need kommentaaridest, millest paljud ületasid leimamise ja ammugi viisakuse piiri. Samal õhtul alustas kommertstelekanal uue vanglasarja „Põgenemine” näitamist ning „magustoiduks” peale seda kassahitt „Vanglaekspress”. Kindlasti oli nii mõnigi neist, kes päeval delfi-s vanglate suunas sülge pritsis õhtul mõnusalt teleka ees ja elas kaasa, ülla(ste) kangelas(t)e põgenemisele.

Kas keegi ikka imetleb vanglat või kuritegevust neis filmides ja sarjades? Kas mitte ei noogutata nõusolevalt neis sisalduvale moraalile: kuritegevus on halb? Iga film sisaldab ratsionaalset ja emotsionaalset infot. Moraal mis ilmneb pärast puänti on ratsionaalne. Tegevusliin aga pigem emotsionaalne (mis teebki filmi haaravaks). Harvardi Ülikooli professor David Laibson ja Carnegie Melloni Ülikooli professor George Loewenstein näitasid oma katse varal et emotsionaalse erutuse korral on inimese aju palju aktiivsem, kui ratsionaalse vaagimise korral, mistõttu on meil pigem kalduvus järgida tundeid, kui mõistust ja taotleda pigem kiiret rahuldust, kui kaugeid voorusi. Nii saab ka iga kurjategija aru, et pikemas perspektiivis ei tasu kuritegu ära, aga võib anda kohese kasu. Seega ei eruta meid teleka ees loo moraal, vaid tegevuse atraktiivsus. Mis siis ikkagi võlub meid kuritegeliku subkultuuri juures?

Alates 2007 aastast pakub Nottinghami ülikool magistriõpet Robin Hood’i alal. Dr Rob Lutten ütleb, et kursus pakub kõigile võimaluse õppida tundma Inglismaa kõige enam vastupidanud legendaarse tegelase algupära ja arengut. Aga kuhu jääb siis üllas kuningas Arthur? Kaugele maha- ükski ülikool ei anna Arthuri eest magistrikraadi ja filmimaailm on loonud legendaarse kuninga ainetel kõigest 16 filmi ja animatsiooni, Robin Hoodi 44 vastu. Peaksime ilmselt küsima, mida sümboliseerivad robinhoodid, rummujürid ja vennadvoitkad?

Kuritegu on ühiskonna reeglite rikkumine ehk nagu väidab Emile Durkheim on üks tegu kuritegu ainult seetõttu et ühiskond seda nõnda määratleb. Kuritegu on vastuhakk, mäss. Seaduskuulekad ehk enamus inimesi läheb konformismi teed ning allutab ennast reeglitele. Robert Mertoni järgi on veel müstiku tee- sulguda iseendasse ning mässaja ehk kurjategija tee. Kirjanik Sergei Dovlatov, kes ise oli vangivalvurina töödanud, ütleb, et lisaks valikule mässata reeglite vastu kurjategijaks olemisega võib püüda muuta reegleid ehk hakata moralistiks või luua uus reaalsus kunstnikuks saamise läbi. Arhetüüpselt on mässamine vabaduse sümbol. Nagu on öelnud EKA õppejõud Kaia Lehari: „Ekstreemsete keskkondade külgetõmme, neisse minek…tekitavad vabaduse tunde” või Henry Thoreau sõnadega, allumatus on tõeline alus vabadusele. Paljude rahvaste mütoloogias sisalduvad arhetüüpsed mässamis- ja vastuhaku motiivid annavad alust arvata, et mässamises kujutatud vabadusihalus on inimese üks baasigatsusi. Täieliku vabaduse harva esinevus teeb neist, kes julgevad selle poole püüelda, meie kangelased. Ja nii vastuoluline kui see ei ole imetleme emotsionaalselt neid, keda ratsionaalselt hukka mõistame.

Millised on meie vabaduse sümbolid, seda peaks igaüks endas ise analüüsima. Ehk aitab see meil üle saada lõhest imetluse ja vihkamise vahel ning jõuda enda hoiakutes teadvustamata hallist alast, piirkonda kus vastakad emotsioonid ei ole nii tugevad, ent on suurem orienteeritus lahendustele, sest nii vabadus kui vanglad on ühiskonna ehk meie kõigi asi.

Jaanus Kangur
London, oktoober 2006

Kõige esimene kirjutis

Vene kirjanik Sergei Dovlatov kirjastas enda raamatut "Tsoon" nõnda, et saatis kirjastajale materjali, mida ta parasjagu üles leidis ja raamat...ah, lugege ise raamatuid:)

Igatahes ma leidsin nüüd enda kõige esimese kirjutise üles. Arusaadavalt pole seal täppidega tähti ja ma tagantjärgi ei hakka ka täppe toppima''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''''

Joudsin siis vanale heale Inglismaale. Diakon Dada vottis mu lennujaamastpeale ja viis mind Spencer Park 56, mis on minu aadress jargmine kuu aega.Alguses polnud kedagi kodus ja ma laksin Churchilli pubisse aega parajakstegema.Varsti tuli kohalik peretutar Susanna koju ja lasi mind ka tuppa.Majas kus ma elan, elab peale minu veel metodisti pastor David, tema naineGillian, nende tutar Beth (kellele ma eesti keelt opetasin), nende kassPhoebe(kes on ilmselt koige paksem kass, keda ma kunagi nainud olen) jahetkel veel Bethi sobranna Rachel (kes teeb Londonis filmi). Nad elavadimeilusas kohas, kus maja taga on park, milliseid ainult muinasjutufilmides naeb. Puhapaeval kaisin nendega koos kirikus. See on vaganaljakas metodisti kogudus, kus koguduse liikmed on kas 70- 100 aastasedvalged voi mustad. Neil oli loikustanupuha ja parast teenistust olisoomaaeg, mida ma eriti suua ei suutnud (sest Nigeeria ja Gariibimere kookei ole vist minu jaoks). Hetkel olen Durbyshirei maakonnas, kus asub kalinn Durby. Meil oli imeline inglise hommikusook ja nuud on hommikupoolikvaba. See on vaga huvitav koht, sest peale soda hoiti siin saksaohvitsere. Hotelli tuba on tapselt selline nagu uks tuba peab olema: siinpole telekat (mis tahendab seda, et ma saan lugeda raamatut, hetkel loenmaffia ajalugu:) toas on Piibel (ehkki mul on ka endal kaasas, aga seekuidagi loob oige atmosfaari) toas on teekann ja koik muu tee tegemiseksvajalik, mida peaks inimene veel tahtma?!). Varsti loodan esimesed pildidarvutisse laadida, siis saate ka naha, mitte ainult lugeda. Loodan, etteil on koik hasti ja hoidku Jumal teid oma peopesa kumeruses.

Issand on mu karjane...

Paulus ja teisedki poisid

Eile istusin maja taga aias ja lugesin Girardi. Meil on siuke privaat aed, kuhu ainult meie tänava inimesed pääsevad. See on täielik muinasjutu aed: iidsed vahtrapuud, sammaldunud muru ja lõhnavad lilled. Linnuke laulab, oravake hüppab ja sipelgapoiss siblib. Täielik idüll. Ja siis tulen mina (üleni valges:), tegelt rohelises) ja loen ja mõte lendab ja tunnen, et elul on jumet. Naljakas oli ainult see, et kuidagi raske oli seal hingata, ma ei tea kas viga oli ozooonis või miskis muus. Igatahes siis läksin ümbruskonda jalutama. Leidsin siukse kaardi, nagu "Jalutades kirjanduslikus Londonis", kus on siis igasugused kirjandusteostega seotud jalutusmarssruudid ja Londonis neist juba puudu ei tule. Meie piirkonna (anti)kangelane on Oscar Wilde. 1895 aastal veetis ta 4,5 kuud Wandswarthi vanglas (mis on meilt jalutades ca 10 min). Süüdistatuna homoseksualismis (o tempora, o mores) ja siis eskorditi ta tavalise rongiga läbi Clapham Junctioni jaama (kust ma igapäev linna sõidan) Readingi vanglasse, kus ta ülejäänud aja istus (aastani 1898, misjärel emigreerus Prantsusmaale ja suri Pariisis 1900). Ta ootas Clapham Junctioni raudteejaamas rongi 14.00-st kuni 14.30 praeguses platvormil nr 5 (kustkaudu ma täna linnast tulin) ja kui ta ära tunti, siis tulid inimesed ja sülitasid ta peale, mida ta on hiljem kirjeldanud kui üht kõige alandavamat sündmust oma elus. Niisiis jalutasingi vanglani (Wilde oli juba läind ja nii läksin minagi edasi). Jõudsin Wandswarth Commonile, mis on suur roheline ala. Keset seda on tiik, kus pardid, luiged, haned ujuvad ja on pigem tunne, nagu oleks maal, aga ei see on kõik teises tsoonis (teine tsoon, siis mitte Ämari vangla (või oli see Murru, Tallinn on viies), vaid teine transpordi tsoon, kus kesklinn on esimene). Tallinna mõõtmetes oleks see umbes Kristiine või arvestades mõõtmeid (et linn peaks kokku vist 8 tsooni tegema), siis juba Tõnismägi. Igatahes sealt tagasi tulles käisin mööda Baskerville'i tänavat, kus olevat asunud mingi pood, mida Conan Doyle oma raamatus mainis. Suurt fosforiga mäkerdatud koera igatahes polnd. Tulin edasi. Pigem juba tagasi ja seal oli suur lossi moodi ehitis, mis lähemal vaatlusel oli teiste hoonetega paigutatud nõnda nagu oleks tegemist kloostriga, seda enam et hoovi peal oli kabeli moodi asi. Aga ei mingit silti. Tulin koju ja võtsin ajaloo raamatud välja ja ennäe, Krimmi sõja ajal rajati sinna orbude kodu, mida hiljem kasutati haiglana ja nüüd on sinna ehitatud korterid (väga luks ja kallis värk). Kuna ehitati Krimmi sõja ajal, siis selle hoone ees asunud tiiki nimetati Black Sea e Must meri:)

Täna oli siis kiriku päev. Plaanis oli kolm külastust. Esiteks läksin kella 10.30- le teenistusele kohalikku P.Markuse anglikaani kirikusse, mis on sarnaselt HTB-iga evangeelne kirik. Bänd laval mängis, saal oli rahvast täis (ehkki tegemist on oluliselt väiksema kirikuga, kui HTB) ja üritus oli kasuaalne (casual:). Teenistus oli rohkem teleshow moodi, pastor muudkui kutsus inimesi lavale ja intervjueeris neid. Jutlus oli nagu tavaline jutlus, ainult et selle pidas anglikaani kiriku Malaisia peapiiskop Hiun Hian ChianChiuahhan (tegelt ma nime ei mäleta). Aga pärast privaatses vestluses tuli välja, et ta oli olnud Prison Felloship Malaisia juhatuse esimees. Prison Fellowship on evangeelne vanglatöö organisatsioon, mille asutas härra Colson (eesnime ei mäleta), kes oli Nixoni nõunik ja Watergate'i afääri eest mõisteti vangi, kus ta pöördus. PFI eesti keeles küll kõlaks pigem nagu kuritegelik organisatsioon: Vangla Vennaskond. Muuseas olen mina Prison Fellowship Eesti juhatuse liige.

Igatahes siis tahtsin minna eesti keelsele luterlikule teenistusele ja ma oleks sinna jõudnud:
a) kui ma oleks kodunt varem välja läinud;
b) kui metroo oleksõiges peatuses peatunud (P.Pauluse peatus oli suletud);
c) kui ma oleks kaardi kaasa võtnud (ma ei leidnud kohe kirikut üles).

Aga ühtegi eelpool loetletud asjadest ei juhtunud, siis juhtus hoopis nii et uks oli lukus ja ühtegi eestlast polnd ümbruskonnas. Õhtul mõtlesin veel minna HTB-sse, aga oli nii väsinud ja pea veidi valutas (õudne tuul on igal pool), siis jalutasin hoopis natuke P.Pauluse katedraali ümbruses ja läksin ära koju. David tutvustas oma naise bändi. Kohe tuli Sela meelde. Põhimõtteliselt ongi Kenti Sela. Nimi oli tegelt Laverock Lea. Alustasid 1982 metodisti kirikus ja lisaks vaimulikule muusikale tegid ka poppi (akustilist), nagu näiteks Dusty Springfieldi "I only want to be with You". Igatahes lahe! Ja lõpuks vaatasin Jane Eyer'i viimast osa. Ehkki ei taha ette ära rääkida, äkki tuleb kunagi Eestisse ka, aga kõik lõppes hästi;)

Vot nii on elu vanal heal Inglismaal!

Palun väga...

...kord kuus võib Londoni kesklinnas käia eesti keelsel teenistusel püha Anne ja Agnese kirikus (need on tegelased "Viimsest reliikviast", Agnest teavad kõik, aga Anne oli see, keda Eve Kivi mängis;)

Valitsuse soovitus, suhtuda täie tõsidusega!

...ja veelgi tagasihoidlikum mina ise:)

Minu tagasihoidlik tuba...

Keep in touch!

Ühe anglofiili pihtimus

Võib olla olen Inglismaad üleidealiseerinud (aga mida ühelt paadunud anglofiililt ikka oodata). Ei ole see mingi paradiis, see on kõigest eelmine peatus:) Püüdsin kriitiliselt vaadata, mis mulle siin ei meeldi:
1. inglased töötavad liiga palju (mõned 12- 14 tundi päevas, muidugi teenivad ka hästi, aga mis rõõmu sellest rahast on, kui ei ole aega, et elu nautida)
2. metrood on rahvast täis ja minusugusel klaustrofoobil on tipptunnil suht ebamugav (sellepärast ma tipptunnil eriti ei liigugi)
3. mõned räägivad sellise aktsendiga, et midagi ei saa aru
4. moslemeid on liiga palju ja n.ö usuvabaduse ja religioonide võrdsuse sildi all antakse neile järjest suuremaid õigusi (nad tahavad siia ehitada olümpimängude ajaks Saudi- Araabi rahaga Euroopa, kui mitte maailma suurima moshee, kujutan ette kuidas see MI-5 tagajalgadele ajab)

Aga muidu muutub mulle iga päevaga kõik kuidagi enam ja enam koduseks. Marek küsis, kas suurlinn ei ahvatle ja ausalt enne seda küsimust ei tulnud see meeldegi. Ma tõesti ei viitsi kuskil käia. Kas te Tallinnas käite seal, kus turistid käivad? Üks õhtu mõtlesin, pärast Kings Collegist tulekut, et lähen jalutan natuke linna peal. Tegin väikse ringi Covent Gardenil ja...läksin ära koju.

Eile istusin ühes oma tänava pubis ja vaatasin jalgpalli. Täielik rahvuslik tragöödia: Inglismaa kaotas Horvaatiale 2: 0. Kardan et suitsiidide arv kohe kasvas (ja ilmselt horvaatide vastu suunatud kuriteod ka):) Oma tänava pubisid tean küll peaaegu kõiki: Windsor Castel'isse ei tasu minna, sest seal ei müüda Guinessi; Plough'sis käib pööbel e proletariaat; Churchill on hästi väike ja Beehive'is on kolme musketäri (natuke kõigist kolmest) välimusega abitööline. Pubid mulle meeldivad. Esiteks siin pole pubis käimine niivõrd stigmatiseeritud, ei suhtuta pubis käimisesse, kui joodikute meelelahtusse (ehk nii mõnedki joovad ikka suht palju). Suur vahe on kesklinna, äärelinna, väikelinna ja maa pubidel. Kui ma Swanwickis olin, siis ühel õhtul oli seal viktoriin. Kus neli kohalikku vanurit mängisid ja mind paluti fortuunaks (ma küll ei mäleta mis see oli, mille ma välja loosisin). Kesklinna pubid on peale viite pintsakute ja lipsudega vendi täis ja seal on suht raske mitte tühja lauda, vaid pigem tühja ruutmeetrit leida. Äärelinna pubides käivad tööriiete ja koertega mehed jalgpalli vaatamas. Ma kujutan ette kuidas nad kodus naisele ütlevad, et lähevad koeraga jalutama ja siis vaene koer peab tegelt poolteist tundi pubis kannatama.

Täna tegin üle pika aja pilte. Mul oli täna Westminsteri päev. Käisin Home Office'i majas ja siis jalutasin seal ümbruses. Puhas idüll. Parlamendi hoone taga mängivad lapsed murul, inimesed istuvad Thames'i ääres, silmitsevad jõge või loevad Siddhartat:)

Kunstist ja poliitikast sai juttu tehtud. Nüüd räägin moest. Londoni mood on loomulikult kirju. Kesklinn ja eriti see piirkond, kus KEK asub on täis soliidsetes riietes inimesi ja soliidsed on tõesti soliidsed. Mehed kannavad tavaliselt ikka mansetinööpe (mis meil on pigem harv nähtus). Isegi jalgpalli kommentaatorid kandsid stuudios kõik ülikonda ja mansetinööpidega särke, nende casual seisnes selles, et neil polnd lipsu ees. Siis suht pop on 80- ndate stiilis väga ümber ja altkitsenevad teksad, nendega koos tennised või siis teravate otstega kingad (mitte küll nii pikkade otstega nagu Leningrad Cowboys), aga üks õhtu nägin ühte seltskonda tänaval kes meenutas täpselt ühte 80-ndate Soome bändi Kaksi Kasvo (mu õemees laulis selles bändis). Ööklubides käivad tütarlapsed kannavad tihti suht lühikesi seelikuid ja mul hakkab üldiselt õhtul neid tänaval nähes külm. Pop on veel kanda lühikese seeliku all retuuse. Peamine on aga olla isikupärane ja see on minu arvates Londoni (võib- olla iga suurlinna) eelis, on suurem vabadus olla selline nagu tahad, väiksemad kohad kipuvad inimest sarnastama.

Ah, kes meist ei unistaks elamast Londonis

Tulles veel tagasi küsimuse juurde: kas ma tahaksin siin elada, siis mulle kohati tundub, et ma juba elan siin. Mõtlen õudusega: kuidas ma Tallinnas tööle saan, kui metrood ei ole?:) Inglased on küll pisut alla käinud: kogu mu oldud aja jooksul pole ma kordagi korralikku puruteed saanud, puha pakid. Aga isegi need tunduvad siin paremad (mis tõestab veelkord, et tähtsam kontekst, kui sisu).

Igatahes on tõesti nii, et kõik tundub kuidagi iseenesest mõistetav ja normaalne, et kujuta ettegi et võiks olla teisti. Et ei olegi ümberringi hindusid, nigeerlasi, poolakaid, araablasi ja mõned inglased; et ei saagi ühest linna otsast (Eesti mõõtmetes küll pigem Narvast Saaremaale) siuh ja vilks maa- alt; et ei saagi vaadata BBC-d ja kuulata Smooth FM-i; ei saagi õhtul nurga pealt kebabi või lõunaks Covent Gardenilt võileiva võtta. Mis elu see oleks? Ilmselt Eesti elu:)

Boy in da hood & chics in da veils

Esmalt vabandus, et kutsusin üles kommenteerima ja tegelikult polnud see tehniliselt võimalikki. Nüüd peaks olema. Muidugi kohustuslik pole, aga kui keegi tahab...

Teiseks poliitikast. Kui teile tundub, et Eestis on asjad õudselt suured ja olulised, siis võin teile kinnitada: ei ole. Teate mitte kedagi ei huvita siin, kas Villu Reiljan astus tagasi või edasi või tegi hoopis kaks sammu sissepoole ja kaks sammu väljapoole. Peale juba mainitud vangla teemat (mis on endiselt uudis nr 1) on maailma poliitikas (noh Inglismaa on maailma naba:) Briti alamkojajuhi Jack Straw hiljutine üleskutse, et moslemi naised peaksid varjamata näoga käima ja nüüd käib õudne debatt selle üle. Ma kujutan et Eestis see tundub nii kõrvaline teema, aga kui ma ükspäev sattusin mingisse moslemi gettosse, kus tõeti igasuguste võimalike näovarjudega naised ringi käisid, siis siin on see tõesti Big Issue (ei BI on tegelt kodutute ajakiri:). Igatahes on huvitav kuidas asjad natuke eemalt tunduvad hoopis teistsuguse proportsiooniga: mulle tundub, et mind ka eriti ei puuduta, kes Eestis parasjagu kesk- või mõne muu konna minister on.

Kolmandaks kultuurist. Siin on hetkel kõige popimad telesarjad Robin Hood ja Jane Eyer. Mõlemad alles hiljuti tehtud. Kui ajaleht Metrolife (mida metroos levitatakse) kirjutas Robin Hoodi kohta suht iroonilise artikli, siis jane Eyer'i kiideti taevani. Eriti peaosatäitjat Ruth Wilson. Kes on pererahva kelle juures ma elan noorema tütre sõbra nõbu (kõlab küll nagu leitud seos suure kuulsusega:), igatahes on ta väga huvitav näitlejanna, kes pole sugugi Hollywoodilik ilu(l)eedi, vaid pigem suht tagasihoidliku välimusega, aga see eest väga hea (nagu enamus briti näitlejaid:). Täna oli kolmas pop sari: Spooks. MI-5- intriigid tööl ja suhetes ja 100% actionit. Cool! Täna oli Superman ka telekas. Phew! Minu isiklik muusika elamus oli, kui nägin Stingi BBC1-s enda uue plaadi "Songs from the Labyrinth" muusikat esitas koos Bosnia päritolu lautomängija Edin Karamazovig. Nad teevad koos XVI saj muusikat ja see ON hea!

Neljandaks teadusest. Lugesin täna väga huvitavaid narratiiv teooriad, mis erinavast perspektiivist vaadatuna kõik räägivad lugude rääkimise funktsioonist. Mitmed psühholoogid väidavad, et lugude jutustamine aitab inimestel üle saada oma probleemidest (enda loo jutustamine ja siis uue loo loomine e reframing). Väidetavalt loovad lood mis meie kodus on jutustatud (kas sõnades, hoiakutes või tegudes) loovad aluse meie edaspidisele elule e diskursuse milles hakkame oma elulugu looma. Ja kui väga oleme minetanud lugude jutustamise traditsiooni. Paljudes iidsetes kultuurides kandsid just lood edasi kultuuri: kangelaseeposed, müüdid, muinasjutud. Nüüd istub pere koos ja kuulad suu ammuli e vahib, mida telekas neile jutustab ja see ongi raamistik, millele elu siis rajatakse. Teleka väärtused loovad diskursuse e suhtlemisvahendid milles hakkame oma sisu edastama. Eile kirikus (HTB. Muuseas õppisin täna uue fraasi- sloany. Mis meie keeles on nagu rikaste ja ilusate. HTB pidi olema sloany church) rääkis pastor ühest eksperimendist, mille mingi mees tegi, et 7 päeva oli ainult kristliku kultuuri keskel: kristlik muusika, kristlikud telekanalid, kristlikud ajakirjad ja noh suuremates kohtades võib leida kristlikest hambaarstidest kristlike remondilukseppadeni kõiki teenuseid. Igatahes ta nimetas seda ark- culture (ma arvan et eesti keeles laeva- kultuur ei kõla just kõige paremini). Igatahes väidab ta et kristlased (väikeste aga tublide eranditega) on loonud oma kinnise sub-kultuuri, mis erineb teistest ainult teatud spiritualiteedi poolest (isegi moraali poolest ei pruugi) a la: we're saved, so let's chill out! See kinnine subkultuur ei esita enam väljakutseid, vaid on orineteeritud enda mugavuse, MINU päästele. Seepärast seda enam mulle meeldib läkitus: minge kõike maailma... Nagu John Wesley ütles: the world is my parish (maailm on mu Pariis:)! Ma usun, et Jumal on meid jätnud maailma elama, mitte selleks, et me selles oma koopa kaevaksime, kus ennast mugavalt tunda, vaid selleks, et oleksime soolaks ja valguseks. Mis kasu on soolast, kui teda supi sisse ei sega? Või valgusest kui see tühjas toas põleb?

Lõpetangi retooriliselt...

Londoni valvas silm "London Eye" helesinises taevas

Ärge kartke: terroristid ega mõni muu hooletu lendur ei ole parlamendi hoonesse sõitnud. Lihtsalt Big Ben huvitava nurga alt

Üks armas filipiini tüdruk Stefanose kogudusest (ups: aga äkki on poiss?!)

Raske paadumus ja vanglate ülerahvastatus

Eile veendusin selles, mida ma juba ammu kahtlustasin: ma olen täiesti paadunult ja lootusetult (tegelikult päris suure lootusega:) kristlane. Käisin eile kahel teenistusel (kolmanda alguselt tulin ära, kuna see oli sama, mis teine). Alguses läksin St. Margarete Pattens'isse, kus käib koos Londoni KEK Püha Stefanose kogudus. Teenistus oli nagu ikka väga elav. Aga nende read on pisut hõredaks jäänud. Kui diakon Dada mind lennujaamast ära tõi, siis ta ka rääkis, et neil lahkus hiljuti kaks diakonit. Mis mind enda paadumuses veenduma pani, et päris otse öeldes oli kuuldud jutlus suht õõnes (nagu seda karismaatikute juures ikka juhtub): a la asjad on nii, sest nii Piibel ütleb. Ma ei sea kahtluse alla Piibli autoriteeti, vaid pigem vastupidi. Ma arvan, et Piibel ei ütle midagi niisama, mitte sellepärast et oleks öeldud. Ma ei usu et Jumal on despoot, kes ütleb midagi ja siis ütleb: asjad on nii, sest mina ütlesin nii. Jeesus õpetas inimestele asjade olemust, sisu (vt näiteks tema kokkuvõtet käsuõpetusest). JA OMETI- Jumal rääkis minuga selle jutluse läbi, mida ma kuulasin. Siis ma mõtlesin, et olen ikka täiesti paadunud.

Veelgi süvendas seda veendumust kui läksin Holy Trinity Brompton kiriku õhtusele teenistusele. Muuseas sai HTB eelmine vikaar Sandy Millar (kes tegelikult alustas Alfa liikumist, mitte praegune vikaar Nicky Gumbel, kes kogu au endale sai) Londoni abipiiskopiks (ma ei tea kas eesti keeles öeldakse abipiiskop, inglise keeles on ta assisting bishop). Ja ehkki on siin valdavalt inimesed sõbralikud, naeratavad, heatahtlikud; on ometi midagi hoopis teisiti kristlaste juures. Jõudsin kiriku juurde poolteist tundi varem ja istusin kiriku pargis ja pildistasin oravaid ja see oli tõeline rahu oaas. Teenistus oli informaalne ja ehkki kohati oli, nagu Karlis ütleb, "baltikett", siis ometi oli see väga ülev elamus. Kujutage ette suurt rõdudega kirikusaali puupüsti rahvast täis ja siis on laval väga hea soundiga bänd (mis kõlapildilt meenutas natuke U2-d) ja kogu rahvas rõkkas, vanad ja noored, mustad ja valged, suurte- ja pilusilmadega. Kõige lahedam oli vana hümn "Siis peab mu hing sind kiitma lauluga", kaasaegses versioonis. Mulle meeldis ka nende mõõdetud karismaatilisus: ei püütud ennast ekstaasi kütta, ega olnud muusikutel sellist punnitamise nägu peas, nagu istuks kuskil väikses ruumis (mida kahjuks ühel konverentsil nägin). Teenistus oli muidugi väga hightec, kus jutluses näidati videolõike (minu idee, et noorte teenistustel võiks kasutada videot nõnda, sest see on keel, mida inimsed mõistavad ja ühised kogemused, mida paljud jagavad) ja armulaua ühised tekstis lasti powepointiga ekraanile. Armulaua pühitseja oli küll informaalselt riides ja nägi pigem välja kui rockstaar, kui preester, aga kasutati ikkagi anglikaani liturgiat. Ma võtsin armulaua vastu otse Nicky Gumbelilt (loodan, et Alfa õnnistus voolas nüüd minugi peale:).

Üleeile käisin koos Andruse ja Kristiinaga (kes elab Londonis, on Andruse sõber ja Andrus on minu sõber) 3D kinos, vaatasime "Jahihooaega". Täitsa lahe elamus, kui mingi suur karunina on otse su näo ees ja on siuke tunne, et saad linnulennult kuuselatvu katsuda.

Eile oli Inglismaal peamine uudis et vangide arv on kasvanud 79843-ni ja ainult 210 kohta on veel vabad. Nii et varsti võib Inglismaal karistamatult pätti teha:) Huvitav on see et Eesti vanglates on alati ca -500 kohta. Tartu vangla ehitati 500-le ja nüüd on seal üle 1000 kinnipeetava. Seda kunsti, kuidas suurem hulk kinnipeetavaid väiksesse vanglasse ära mahutada peavad inglased meilt veel õppima või veelgi suuremalt meistrilt Venemaalt, kus ilmselt vanglate vakants on miinus mitutuhat. Igatahes kavatsetakse siin nüüd välismaalasi koju saatma hakata. Ida- Eurooplastest on inglise vanglates enam poolakaid ja leedulasi (mingi leedu- poola kuningriigi konspiratsioon ilmselt). Poolakaid on üldse siin palju, pidevalt kuuled bussis poola keelt.

OK. Nüüd lähen Kings Collegisse ja võtan Covent Gardenilt oma iagapäevast võileiba:)

Seiklused ja sehkeldused Londonis

Noh ega nii vaga seiklusi polegi olnd, aga eili joudis minu yks sober siia
ja kuna tema sobra sober on taiesti uhiuue ja ultramoodsa ooklubi manager(Omar- hindu), siis laksime seda vaisama. Taitsa lahe! Londoni ooelu on vaga elav: rahvast on masside kaupa, ilmselt koigist rahvustest ja rassidest, nad on tihti suht larmakad ja ylevoolavad, aga keegi (vaheste eranditega, keda mul ei onnestunud
kohata, aga olen kuulnud vahetutelt tunnistajatelt kuulnud) ei tylitata tanaval ja tundub turvalisem, kui Tallinn. Klubi ise oli normaalne! Teisel korrusel oli lahe salsa pidu, kus enamus rahvast oli ladina- ameerika paritolu ja oli niuke tunne, et nagu oleks lambaada kursustele sattunud. Kuskil 1.00 paiku asutasime ennast astuma ja kuna metroo oosel ei soida, pidin votma oobussi (mille liinid on teistsugused, kui paevased). Ma istusin kyll oige bussi peale, aga soitsin valesse peatusesse, kuni avastasin ennast out of nowhere. Ma elan south- west Londonis (mis iganes selle ilmakaare nimi eesti keeles voiks olla) ja olin joudnud south- east Londonisse ja Londonis paris koju ei jaluta just yhest linna otsast teise. Aga natuke kommunikeerimist, ootamist ja bussisoitu ja oh imet, kell 3.30 jalutasin koduuksest sisse.

Enne seda oli eile mul esimene tosine toopaev. Tootasin suure hulga materjali labi nii et ajud susisesid. Oi kui hea tunne! Tana helistan yhele raadioreporterile ja voib- olla esinen homme BBC raadios, aga eks paistab.

Yleeile oli meil ICPS (international Centre for Prison Studies) yhel inimesel synnipaev ja siis olime parast pubis. Pubi elu on siin vaga lahe. Keskporand on esimene mis rahvast taitub, siis hakatakse kuskile nurka istuma. Ja hull melu kaib.

Mu assimileerumine on lainud ladusalt. Kondisin yks paev tanaval ja kuulsin, et keegi raakis itaalia keeles ja automaatselt motlesin: nae keegi raagib valismaa keeles. Siis hakkasin motlema, et tegelt raagivad ju koik valismaa keeles, aga see tundub juba normaalne. Veelgi enam, ma olen ara harjunud juba inglise lounaga: voileib. Kuna Kings College on Covent Gardeni lahedal, siis ma kain seal yhtede itaallaste juures endale voileiba koguaeg ostmas. Sink, monzarella juust, tomat, oliivid- yummi! Kuna Covent Gardenil toimuvad alati ka mingi vabaohu etendused, siis jaan natukeseks tavaliselt neid ka vaatama. Ehkki moned esinevad iga paev, siis tyytab juba ara.

Minu hommikud on tavaliselt sellised melanhoolilis- lyyrilised. Istun meie soogitoas, kust avaneb vaade aeda (varsti saadan pildi selle kohta) ja joon teed ja kuulan Arvo Pardi muusikat (see on muidugi naljaks, et selleks et Arvo Parti kuulata pidin Inglismaale tulema). Tavaliselt on hommikul ainult Phoebe kodus (paks ja laisk kass), siis kahekesi naudimegi. Tana hommikul kuulasin Les Miserable plaati ja ma motlesin, et olen selle suhtes juba immuunseks muutunud, aga kus sa sellega. Niikui kuulama hakkasin kohe tulid pisarad silma. See nii damn hea! Kui ma oma uurimust teen leppimisprotsessist ja religiooni rollist selles, siis see muusikal on just samast asjast: kuidas jumalik armastus inimese poolt valja elatuna muudab- elusid, inimesi ja saatust. Kuidas miski peale Jumala armu, mida inimene vahendab, ei suuda muuta inimest paremaks ja tegelikult ka arm ei muuda, vaid muudab uueks. Kuidas armastada inimesi enese ymber ongi ainus voimalus Jumalat naha: to see another person is to see the face of God!

Hoidku JUmal teid ka vihmasel kodumaal (meil paistab paike).

Londonis tagasi

Olen jalle paelinnas. Olen Londoni Ylikooli (mis on ylicool) Kings Collegi
School of Law allasutuses International Centre for Prison Studies, kus
valitseb selline hea akadeemiline ohkkond: koik kohad on pabereid tais ja
igayks kaevab oma teemas (ylicool!)

Kaia kysis mult, et kas ma tahaksin Inglismaal elada ja ma toesti motlen,
kas tahaksin voi meeldiks mulle pigem Eestis Inglismaad mangida? Vot ei
teagi. Inimesed on siin igatahes vaga lahked. Eile toodi mind autoga
Swanwickist Sevenoaksi (mis on absoluutselt charming koht) ja metodistist
pastor, kes mind sinna autoga toi, uuris jargi kaardilt, kuidas ma koju
saan, helistas ette, tuli ostis pileti. Tana hommikul kohalik peretytar
aitas mul osta Oyster kaardi (mis on laetav transpordi kaart), saatis mind
raudteejaama, aitas oige peatuse leida. Siin uurimiskeskuses toodi mulle
just suur tass teed (mmmmm....) ja sekretar jooksis ja seletas iga asja
ette ja taha. Splendid! Samas on huvitav see, et tanaval oled sa
absoluutselt anonyymne: keegi ei vahi sind ega vaata imelikult, isegi kui
imelik juhtud olema.

Politsei kaplanite konverentsilt veel paar mottet. Viimasel ohtul oli seal
yks anglikaani preester Newcastle'ist. Vend oli kiilakas ja kahe
korvarongaga. Esines pigem nagu kloun, mitte kui preester. Ta teema oli
"Old funny life". Vend viskas joke'e nii et rahvas oli koveras (mina nende
hulgas ei olnud, kuna tema tugeva aktsendi ja kiire raakimistempo parast
ei saanud ma enamus naljadest aru). Paris mitmed naljad olid sellised,
mille kohta ta ise ytles, et kui politseinik seda tool raagiks, siis ta
vallandataks. Paar politseikaplanit ytlesid ka parast, et moned naljad ei
olnud just ilusad, kuna osalejate hulgas oli ka katoliiklasi ja naljad
olid katoliku preestrite seksuaalelu kohta (samas ilmselt katoliku
preestri raagivad veel hullemaid nalju). Ent see naljamees ise ytles, et
kui temalt on kysitud, kus on Jumal, siis ta on leidnud teda just neis elu
naljakates situatsioonides. Kui tema neis Jumala leiab (ja monelegi
teisele sellega ka roomu valmistab), siis kes voib ta yle kohut moista?

Viimasel hommikul oli aga yks piiskop, kes viskas ka hullult kildu, aga ei
teinud kahtlasi (voi vahemalt mitte nii kahtlasi nalju), aga samas oli
aarmiselt sisukas. Ta teema oli "Kas teraapia on asendanud palve?". Ta toi
valja moned asjad, mis on palves ja teraapias sarnased ja siis mis on
erinevad. Yks oluline idee mis ta jagas, oli kuidas palvetada kriisis:
1. lament (otsetolkes itk)
tahendus: ara karda kaevata Jumalale, ega esitada kysimusi. Lauludes kysib
Taavet monikord JUmala kaest: hei kas Sa oled magama jaanud voi. Aga
kaebamine ei ole ja ei tohi olla ainus osa palvest
2. adoration
mis sisuliselt on Jumala imetlus. Imetlus, tunnistades, et Sa oled
puudulik (heas mottes) ja vajad kellegi suurema toetus, isegi kui Sa seda
ei tunne, siis just see Jumala suuruse imetlus on usu valjendus
3. praise
ylistus. Mis tahendab Jumala tanamist ka isegi siis kui justkui midagi ei
ole, mille eest tanada, siis ometi on Tema voit surma yle, Tema
ylestousmine ja meile kingitud igavene elu ja mis peamine: Tema ARM. Mis
on yle igast voimalikust raskusest ja probleemist. See voib olla on
loosung ja niikaua ongi, kui ei ole palves Jumala ylistust armu eest,
mille labi Sa oled aktsepteeritud just nagu Sa oled. Ja seda polegi nii
vahe, oigupoolest see ongi koik.

OK. Laupaeval tuleb yks mu tuttav Londonisse (Kahn, kes teda tunneb. No
kes teda ei tunne;), siis chillime natuke temaga. Pyhapaeval kavatsen
minna CEC kirikusse ja parast voib- olla ka Holy Trinity Brompton
Churche'i, kust teatavasti said alguse Alfa kursused.